Ära siit!

Mingi vari koolis kogetud alandusest ja hirmust jääb inimest saatma kogu eluks. Osalt ka seetõttu, et "õndsal" vene ajal ei peetud koolikiusamist eriliseks probleemiks ja järelikult ei väärinud see õpetajate ega vanemate tähelepanu. Kuidas mõjub inimhingele muserdamine õrnas eas, ei osanud siis keegi tähtsustada.

Palusin tosinal naisel rääkida oma valusast lapsepõlvest. Vastuseks tulid anonüümsust anuvad valusad, vastu tahtmist meenutatud pildikesed üksindusest, vaimsest piinamisest, peksmisest ja isegi seksuaalsest vägivallast.

"Kaks minust paar aastat nooremat poissi võtsid südameasjaks igal hommikul mulle jalaga tagumikku virutada ning siis naerdes minema joosta - ja nii mitu kuud." Mai koolilõpust on möödas mitukümmend aastat, ent valusad mälestused on visad ununema.

"Ühtäkki hakkas mu keha arenema, ja eriti suure hooga just rinnad," meenutab Salli. "Punt rumalaid ja halbu poisse hakkasid norima ja avalikult torkima. Kord tulid nad kõik mulle kallale ja tirisid keldrisse ühte ruumi, kus mind vägisi paljaks kisuti. Kui sellele mõtlen, tuleb alati pisar silma..."

Kuidas mineviku taagast vabaneda?

Koolikiusamine on valus lapsepõlvemälestus, mille tahaks igaveseks meelest kustutada. Tallinna Laste Tugikeskuse psühholoog Tiiu Meres ütleb, et paljudel juhtudel pole lapsepõlve halbade mälestustega veel rahu tehtud.

Kas see ongi põhjus, miks selle kirjutise jaoks materjali kogudes ei õnnestunud saada positiivseid juhtumeid? Niisuguseid, kus inimesed on kiusamisest juba lapsepõlves üle saanud. Neid ei mäletata, sest neid pole põhjust mäletada, selgitab psühholoog.

"Palju sõltub sellest, millises elujärgus meenutama hakatakse," jätkab Tiiu Meres. Kui praegune hetk on õnnelik, siis mäletatakse häid asju ja halb unub. Kui aga olevik on muresid täis, kerkivad esile ka halvad mälestused minevikust.

Nii Mai kui ka Salli on praegu eluga rahul. Neil on armastavad kaasad ja toredad lapsed, ka on nad hinnatud oma töös. Ent mineviku meenutamine haavab endiselt. "Rikun selle meenutamisega ainult tuju," lausub Mai tülpinult.

Et teha lapsepõlve valusate mälestustega lõppeks rahu, on üks võimalus minna psühholoogi juurde. "Traumaatiliste mälestustega toimetulekuks on välja töötatud palju tehnikaid," sedastab Tiiu Meres. Eriti palju on neid juurutanud ameeriklased, sest neil tuli lappida Vietnami sõja koledused läbi teinud sõdurite hingi.

Raha kulutamine psühholoogile pole ilmtingimata vajalik, leiab Tiiu Meres. Ka oma pereliikmete või ustavate sõprade toel saab mineviku taaka kergendada. Küll vaid juhul, kui kogetu pole hinge väga katki rebinud ja lähikondsed saavad selle lappimisega loomuomase kaastunde abil hakkama.
"Mõnikord võib vanade mälestuste meenutamine olla väga kole vaatepilt," märgib Tiiu Meres. "Inimesed nutavad, oigavad, kui kogu see aastaid alla surutud valu valla pääseb." Niisugusel juhul on targem otsida asjatundja abi.

Valusate lapsepõlvemälestustega kimpus olnud Tiina jõudis omal käel ja eneseabiraamatute toel nii kaugele, et on jälle lõbus, lootusrikas inimene. Ta on võimeline alatutele tüüpidele peale käratama ja ennast maksma panema. "Aga kurat võtaks, see kõik on 30 aastat hiljaks jäänud," lisab ta.

Miks just mina?

Iga kiusatu on seda endalt küsinud. Minevikus ahastades patja nuttes, olevikus kurvalt ohates. Mille poolest mina olin teistest nii erinev, et nad mind mõnitama hakkasid? Äkki on neil õigus ja mina ei taha seda tunnistada; äkki ma olengi värdjas, nagu nad mulle karjuvad?

Tiiu Meres pakub teistsuguse seletuse. Väikesed lapsed on väga õpihimulised ja soovivad läbi elada mitmesuguseid olukordi. Selleks, et õppida, ei pea iga olukorda ilmtingimata omal nahal kogema. Lapsed valivad enda seast välja ühe, kelle peal hakata vaatama ja õppima, kuidas ta kiusamise korral käitub.

Samamoodi käivad asjad loomariigis. Isegi antiloopide karjas valib lõvi lõunasöögi välja kari, mitte kiskja. Väljavalitud ohver jäetakse meelega karja äärele, kus ta on ründajale kerge saak.
Klassikalisemad koolikiusamise põhjused on kummaline nimi, prillid ja teistest erinev kehakuju: liiga paks või kõrend. "Ma ise ei teagi, miks mind narriti," meenutab Mai. "Väga erinev ma ei olnud, vast kehaliselt vähevõimekas. Mind kiusati ka mu perekonnanime pärast."

Tunnuseid, mille alusel lasteseltskond valib enda keskelt "ohvri", võib olla musttuhat. Tegelikult on neid võimatu ette aimata. Näiteks ühes koolis osutus Tiiu Merese sõnul kiusatuks tore ja tark poiss, kelle isa oli politseinik.

Teatud õrnas eas aga võib kiusamine olla omalaadne tähelepanuavaldus. Rohkem kui 30 aastat hiljem, klassikokkutulekul tunnistasid toonased kiusajad Gigile, et ta oli neile lihtsalt väga meeldinud. "Aga mina tundsin alandust ja häbi," meenutab Gigi, kes pole kunagi ühegi oma kooli poisiga lähemalt suhelnud.

Kiusamisega hakkama saamine

Enamasti satub koolikiusamise ohvriks üksinda jäänud laps. Tiiu Meres räägib, et politseiniku poeg sai kiusamisest lahti pärast seda, kui nende klassi tuli teine poiss, kelle isa oli samuti korravalvur. Neid kahekesi polnud enam huvitav narrida.

Paljud kiusatavad tunnistavad, et koolis toimuva terroriga aitasid neil hakkama saada väljaspool kooli olevad sõbrad.

Paljud õppisid vastu kiusama. "Hakkasin ise ülbitsema," lausub Maare (28), kelle kiusamine ulatub põhikooli-aega. "Keskkooli minnes manasin ette kõrgi näo ja teritasin keele salvama. Sisimas värisesin aga iga imeliku pilgu tõttu, mille klassikaaslased heitsid."
Mai püüdis hästi õppida ja nõnda hakkas ta teistega läbi saama, sest klassikaaslastel oli teda vaja. "Mul oligi kogu aeg mõte: ma neile veel näitan!"

Kui maa sool salvab

Paljud kiusamise ohvrid mäletavad kõige valusamaid repliike õpetajate suust. Laps ei kujuta ette, et ka täiskasvanutel võib olla probleeme ja valesid arusaamu, sest nemad ju peaksid olema täiuslikud ja targad, mõtiskleb Tiina.

Irja ei pea ühtegi oma endise kooli pedagoogi tänaval tere vääriliseks. "Matemaatikaõpetaja ütles mulle otse: maalt tulnud lapsed on kõik ebanormaalsed, mis neist karjanaiste ja traktoristide järeltulijatest tahtagi," meenutab naine.
Irja oli kodune laps, kel lugemine-kirjutamine lasteaialastest paremini selge. Kiusatavaks osutus ta sellegipoolest. "Iial ei lähe meelest ühe võimuahne õpetaja käitumine, kui ta mul teiste ees suurte ja nüride paberikääridega küüned maha lõikas," lausub pedagoogi ohver. Tulemuseks olid valutavad sõrmed.
Anu tuli kolmandas klassis poole aasta pealt pealinna kooli. "Esimesena sai mulle uues keskkonnas osaks otsene ja avalik solvang minu uue klassijuhataja poolt," meenutab ta. Nimelt ei pidanud õpetaja paljuks visata nalja väikese tüdruku perekonnanime üle, kui too ennast klassi ees tutvustas. See võttis elurõõmsalt ja suhtlemisaltilt lapselt igasuguse julguse minna teistega kontakti otsima.

Vanemate tugi

Lillit eriti ei kiusatud, küll aga tema pinginaabrit, kes lõpuks kartis kooli tulla. Selle peale ilmus lapsevanem kooli ning nõudis seletust. "Pärast toimus klassijuhatajatund teemal "Teistega arvestamine"," meenutab ta. "Siis tõmbasid ka suuremad kiusajad tagasi. Nii et õpetajatel ja lapsevanematel on siin palju ära teha."

Valutavate ja paistes sõrmedega Irja tahtis minna arsti juurde ning esitada õpetaja peale kaebuse. "Ema leidis, et mul tuleb selles koolis edasi käia ja et küllap ma ikka karistuse ära teenisin," sõnab ta.
Samasuguse suhtumise üle kaebavad mitmed endised kiusatud. "Ema ütles, et ole vait ja ära tee välja, küll nad siis järele jätavad; isa ütles irvitades, et viruta vastu, möku oled või," meenutab Maare. "Vanaema tegi midagi veel hullemat - ilmus kooli kohale ja korraldas skandaali, ähvardas ministeeriumisse kaevata."

Maare koolipõli läks sellest vaid halvemaks. "Osa õpetajaid oli üsna hirmunud, teine osa vihased," tunnistab ta. "Nad maksid mulle kätte. Mu kõige hullem koolimälestus on, kui õpetaja ühes tunnis mind ja vanaema hüsteeriliselt sõimas."

Mis neist on saanud?

Meeletu iha saada tunnustust ja vajadus tõestada, et ma pole see, kelleks nad mind hüüavad on need mootorid, mis on paljudest kiusuohvritest teinud oma kunagistest ahistajatest märksa edukamad inimesed.

On see hea? Kahe otsaga asi, leiavad kiusatud. See tekitab ah, mis nüüd mina-mõtteviisi. Kui ikka pidevalt õlale ei patsutata ja takka ei kiideta, kaob enesekindlus ja -usk.
"Olen piisavalt palju saavutanud, vähemalt kõigist klassikaaslastest tunduvalt rohkem," lausub Mai. "Alaväärsuskompleksi jäljed on aga seni alles - ma ei suuda võtta ühtki kiitust sajaprotsendiliselt normaalsena. Kooliajal läbielatu on jätnud mu ellu sügava jälje."
Irja leiab aeg-ajalt oma käitumisest kodust ja koolist kaasa saadud ebakindlust. "Ootan head sõna ja julgustamist. Ah, seda aega meenutades rikun vaid oma tuju..."

Koolis pigem tõrjutuse kui kiusamise all kannatanud Kai on iseenda ja maailmaga rahu sõlminud. Kord viie aasta tagant - klassikokkutulekul - puruneb aga tema vaevaga üles ehitatud harmoonia kildudeks. Siis on ta jälle närviline 15aastane, kes liidrite iga arvustava pilgu peale võpatab.
"Viimati pidasin kuidagi kaks tundi vastu ja siis kõndisin minema - ja nautisin täiega vabadust minema kõndida," seletab ta salvava muige saatel. "Meie lapsepõlv lohiseb meil eluaeg sabas nagu Stirlitzi langevari."

* Kõik nimed on muudetud.

Autorilt:

See tüdruk, kes tahab keset lõbusat pidu kunagise kiusaja ilmumise peale minema joosta, olen mina. Kuigi kiusamisest on möödas juba 15 aastat ja enda meelest on mul sellega juba ammu rahu tehtud, tuletavad niisugused seigad kunagist meeleheitetunnet ikkagi valusat meelde.
Miks mind narriti? Nimi, pikk kasv, huvialadeks ajalugu ja kirjandus orienteerumise asemel. Raske tagantjärgi põhjust leida...

Mis sellest kasu oli? Õppisin hindama asju - kirjandust, filme, muusikat, filosoofiat -, millest teistel minuvanustel veel aimugi polnud. Praegu olen väga õnnelik, et veetsin varase teismeea raamatukogus, mitte aga nurga taga poistega suitsu kimudes.
Mis aitas kiusamisega võidelda? Põhikooli lõpus otsustasin, et rohkem klassikaaslased minu kulul nalja ei saa. Ei saanudki. Mina aga leidsin järsku klassist endale hulga häid sõpru.
Miks ma enese ja teiste jaoks selle valusa teema üles soojendasin? Aga selleks, et praeguste koolikiusatute vanemad ja õpetajad aduksid, KUI oluline on tegeleda selle probleemiga lapse tuleviku seisukohalt.

Soovisin ka näidata kiusatutele, et tunneli otsas paistab valgus. Et kunagine kiusamine ei välista läbilöömist edasises elus. Paraku selles osas minu eesmärgid täielikult ei täitunud. Ent - meenutades Tiiu Merese sõnu - kui halva mälestusega on rahu tehtud, pole põhjust seda enam meenutada.
Mis sai sellest peost? Järgmisel hetkel adusin, kui irooniliselt on saatus pöördunud. Nüüd olen mina sõprade keskel ja tema hall hiireke. Pöörasin ringi ja unustasin ta näo.

Lugu ilmus 2003. aasta sügisel.

Kohad, kuhu lapsed ja noored saavad oma murega pöörduda:

Lasteabitelefon 116 111 (24h)

Veebivestlus: www.lasteabi.ee

E-nõustamine: www.peaasi.ee

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)

Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (tööpäeviti kl 9-20)
Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)

—–
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 550 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h)
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h)
—–
Kiirabi: 112 (24h)

Jaga
Kommentaarid