Lõunamaa tüdruk jäi Eestisse
Rumeenia aukonsul Eestis Veronika Palandi meenutab tihti oma sünnipaika, ent on leidnud uue kodu külmal põhjamaal.
Ta naerab alati. Vähemasti naeratab, kui jutt pole ülearu tõsine. Veronika Palandi tuli noore abielunaisena 1979. aastal Moldovast Eestisse ja nüüd on ta kodu Tallinnas. Hiljaaegu kolis ta Kaarli puiesteele ning vaatamata südalinna suurele liiklusele on hoovipoolses majas hämmastavalt vaikne. Veronika ja tema tütar Regina (14) on uue kodupaigaga väga rahul, seda enam, et Regina õpib Prantsuse Lütseumis - üle õue lipata.
"Keeled ja kultuur on minu nõrkus," räägib naine. Tema Chisinau ülikoolist saadud diplomile on kirjutatud: moldova keele ja kirjanduse filoloog. Tegelikult pole olemas moldova keelt. On üks rumeenia keel, milles, nagu igas keeles, on murded. Nõukogude ajal tuli aga Moldovas kasutada kirillitsat ning inimesed ei tohtinud öelda, et räägivad rumeenia keelt. Nad pidid olema moldaavlased, kes kõnelevad moldova keelt ja kasutavad kirjas slaavi tähestikku. Kui Veronika ülikoolikaaslane kirjutas oma konspekti ladina tähtedega, visati ta ülikoolist välja.
Vanad inimesed, kes olid lõpetanud rumeenia kooli, ei õppinud võõrast kirjaviisi ära ega saanud nõukogude ajal lehtigi lugeda. Alles pärast iseseisvumist 1991. aastal võeti jälle kasutusele ladina tähestik. Nüüd on ümberharjumisega uuesti häda. Veronika on seda tundnud omal nahal: kui ta hakkas 1980. aastate alguses Inturisti juures tegelema rumeenia turistidega, pidi ta sooritama mitu rasket rumeenia keele eksamit.
Huvitav lapsepõlv
Kireval seinavaibal Veronika kodus on rumeenia mustrid ning Suur-Moldova kuningas Stefan cel Mare. Too valitses XV sajandil ja sõdis türklastega, kes olid oma valdusse haaranud ka Bulgaaria ja Rumeenia. Stefan Suur oli rahvuskangelane, kes pidas türklastega 47 lahingut, võitis neist 43 ning laskis iga võidu auks ehitada Moldovasse kiriku. Kõik need kirikud on praegugi alles.
1939. aastal lepiti Molotov-Ribbentropi salaprotokollis kokku, et osa Bessaraabiat liidetakse Nõukogude Liiduga. Moldova kõige suurem linn Chisinau tehti Kishinjoviks ja muudeti pealinnaks. Rumeenia keeles sai ülikoolis õppida ainult filoloogiateaduskonnas, kõik teised teaduskonnad olid vene õppekeelega. Kui aga Veronika räägib oma lapsepõlvekodust, muutub ta pilk eriliselt soojaks ja unistavaks: "Mul oli väga huvitav lapsepõlv. Peres kasvas neli last ja mina olin pesamuna. Kõik hellitasid mind. Samas aga olid igal lapsel kohustused. Poisid tegid koos isaga väljas oma toimetusi ja meie õega olime emale abiks. Meil oli suur majapidamine, palju kanu, parte, hanesid ja kalkuneid, ning tibud olid kõik minu hoole all. Nende eluasemeid tuli mitu korda päevas puhastada, ka pidin jälgima, kuidas nad söövad-joovad, kas kõik on korras." Samuti pidi pere pesamuna oma toa korras hoidma. Kui tuli nädalalõpu suurpuhastus, jagasid õed tööd pooleks. Rumeenia kodudes on naiste ja meeste töö väga täpselt paigas. Mees kööki ei tule, kui pole just väga suur pidu ja ema tütardega kuidagi ei jõua. Naised seevastu ei tee kunagi heina ega lõhu puid. Kui peres pole poegi, tulevad appi naabrid või sugulased.
Veronika suguvõsas on palju õpetajaid ja arste ning peresuhted olid head. Lahutusi oli kodukandis üldse vähe, ehkki külas leidus ka mehi, kes tegid oma naisele haiget, jõid liiga palju veini, kuna seda oli volilt.
Oma vaimusilmas näeb naine sageli lapsepõlvekodu: viinapuuväätides maja, aeda, õuna-, virsiku- ja pähklipuid. Moldovas ei peeta peremeheks seda, kellel puuduvad aed ja viinamarjaistandused. Kui Rumeenia aukonsul ostab poest veini, valib ta ikka kodukandi oma.
Ahvatlev rahvusköök
Kevadpühad Veronika Palandi sünnimaal ei kõlba ilma cozonacita – see on silindriline magus sai, millel rosinad sees. Sülti tehakse enamasti kanalihast. Ja eriti hea on taignas küpsetatud kana, kõht topitud täis pirne ja aivat. Seda toitu pakutakse koos riisiga, sest pidulaual ei kasutata kunagi kartulit.
Üks rumeenlaste lemmiktoite on kapsarullid, eriti aga viinamarjaleherullid, kus hakkliha-riisi-porgandisegule on ümber keeratud sooja vee sisse kastetud viinapuuleht. Huvitav pidulik rahvustoit on veel mititei (otse tõlgituna: väikesed). Mititei tähendab kuumal restil grillitud hakklihavorstikesi. "Neid ei panda sooltesse," selgitab Veronika. "Mina teen hakklihataigna, kuhu lisan sibulat, küüslauku, natuke äädikat ja pisut söögisoodat, et nad paisuksid, siis rullin pihu vahel tillukesed vorstikesed ja küpsetan."
Maitsev on ka brõnza – pehme kodune toorjuust, mis tuleb eriti hea lambapiimast. Kui toorjuustu soovitakse säilitada talveks, pannakse see soola ja hoitakse tammetünnis erilises vedelikus. Brõnzat on väga hea süüa koos mamaligaga - maisipudruga. Mamaliga sobib ka liha või kala juurde. Kala praetakse ja pannakse natuke küüslauku peale. Küüslauk on rumeenia köögis väga oluline ning ka tervislik. "Kui külmetus kipub kallale, annan lapsele ikka küüslauku meega," kinnitab naine ning lisab naerdes: "Aga ainult õhtul. Päeval ei saa, inimesed jookseksid muidu meie juurest minema!"
Armastuse võim
Kuidas juhtus, et üks eesti noormees meelitas lõunamaa tüdruku ära nii toredalt maalt? "Armastuse võim on suurem kui me ise," mõtiskleb Veronika. "Tutvusime Karjalas turismireisil, ma olin just ülikooli lõpetanud. Tulin Eestisse, aga elu on elu: kolme aasta pärast läksid me teed lahku. Meil on siiamaani normaalsed suhted. Siis tutvusin Regina isaga: tema haigestus raskelt ja on kahjuks surnud.
Kõik eestlased, kes on olnud mu lähedased, samuti sõbrad-tuttavad, on äärmiselt kenad inimesed. Inimesed on Eestis intelligentsed, rahulikud, hoolitsetud. Mu ema oli suures mures, kui tulin võõraste hulka, ja ütles mulle: "Kui sina austad ja armastad neid, siis nemad austavad ja armastavad sind." Ja nii on see ka tõesti olnud."
Veronika pole kunagi tahtnud, et keegi peaks tema pärast kannatama. Ta otsib kuldset keskteed, vahel paneb silmad kinni ja ütleb endale: las olla nii. Samu põhimõtteid järgima kasvatab ta ka tütart. "Kui mul on raske, siis töötan hästi kõvasti ja leian tuge lemmiktegevusest. Mu esimene vestmik, eesti-rumeenia-vene, ilmus 1989. aastal. Siis alustasin järgmise vestmiku koostamist, tõlkisin luuletusi eesti keelest rumeenia keelde. Mulle on väga tähtis, et ma teen tööd."
Aastaid tagasi, kui Veronika oli giid, käis Eestis Rumeenia delegatsioon, mille koosseisus oli ka tollane välisminister. Minister leidis, et naine on hea kandidaat aukonsuliks ning soovitas seda mõtet tõsiselt kaaluda. Aeg läks, Veronika töötas edasi turismifirmas, kuni tema ülemus küsis omakorda, kas ta ei sooviks hakata Rumeenia aukonsuliks. Selleks ajaks oli Veronika Palandi töötanud 14 aastat turismi alal ning kuuldused temast olid levinud ka kodumaale. Rumeenia valitsus määras ta aukonsuliks 1999. aasta detsembris.
Aukonsuli töö toimub koos Rumeenia saatkonnaga, mis asub Helsingis. Ta tegutseb selle nimel, et eestlased saaksid rohkem teada rumeenia keele ja kultuuri kohta, samuti on tähtsad majandus ja turism. "Rumeenia on imeline turismimaa ja ma soovin kõigest hingest aidata korraldada turismireise Rumeeniasse," räägib Veronika. "Kaunid Karpaadid, romantilised ja huvitava arhitektuuriga külad, looduslikud koopad, keskaegsete kuningate ja aadlike lossid, tegutsevad kloostrid, millest paljud on külastajatele avatud, kruiisid Doonaul, Musta mere äärsed kuurordid ja sanatooriumid - see on eestlastele suures osas avastamata maa."
