Eesti tüdruk Alexandra Elizabeth Ljadov (18) läks esimest korda välismaale tööle 15aastaselt ja elab New Yorgis siiani. Võõrsile suundudes arvas noor modell, et reisimine ja maailma avastamine pakub hea võimaluse silmaringi laiendada, kuid juba pärast esimest New Yorgi moeetendust sai ta aru, et modellindusele kuulub tema süda.

Alexandra tunnistab, et modellina on välismaal elamine paratamatus ja Eestis paraku täiskohaga modell olla poleks võimalik. „Kahjuks pole siin lihtsalt piisavalt kliente ja karjääri tegemiseks on vaja maailmakuulsate kaubamärkide toetust,” tunnistab ta.

Noor neiu on modellina end juba kehtestanud: teda palkavad suured moebrändid, millest on kuulnud isegi moevõhikud. „Kõige meeldejäävamad tööd on siiani mu esimese Saint Laurenti kampaania pildistamine Los Angeleses koos Hedi Slimaniga ja eelmisel suvel John Galliano ateljees tehtud pildistamine.” Just viimast nimetab Alexandra oma elu kõige inspireerivamaks kogemuseks, sest modelli sõnul on John täis positiivsust, mis täidab kogu ruumi isegi kell üks öösel.

Vabadel päevadel käib Alexandra tantsu­trennis ja kunstipoodides. „Mulle meeldib värvidega mässata ja videoid teha,” räägib ta. „Lisaks lõpetan praegu keskkooli, ja kui aega üle jääb, lähen sõpradega muuseumisse, parki jalutama, kontserdile või mõnele etendusele. Nagu öeldakse, on New York linn, mis kunagi ei maga, nii et tegevust jätkub siin küllaga.”

Alexandral ei olnud raske end välismaal sisse seada, sest juba noorena teadis ta, et tahab elada New Yorgis. „See oli pigem unistuse täitumine,” rõõmustab neiu. „Ameeriklased on ka väga abivalmis ja lahke rahvas ning kõik räägivad ju inglise keelt.”

Alexandrat tunneb Eesti üldsus vähe, modell usub, et see on kinni tema isiksuses. „Ühele lihtsalt meeldib olla tähelepanu keskpunktis, teisele mitte,” tõdeb ta. „Minu arvates pole modellindus kodumaal veel nii populaarne valdkond, mis võiks suurt hulka inimesi huvitada.”

Kogenud modellina julgeb Alexandra anda soovitusi algajale. „Kindlasti tuleb jääda iseendaks ja näidata iseloomu, sest tavaliselt just see modellil läbi lüüa aitabki,” õpetab ta. „Lisaks peaks leidma oma stiili ja niši ning lihtsalt endasse uskuma. Praegu tegutseb võõrsil päris mitu kodumaalt pärit modelli, üldiselt teatakse neid kõiki. Alati öeldakse, et Eestist tulevad väga kenad tüdrukud, lisaks uuritakse, mida meile seal ikka toidu sisse pannakse.”

Maailmas suur, Eestis väike

Roberta Einer on noor naine, kelle edulugu on ühelt poolt nagu ime, teiselt poolt väga suur tahtejõu ja motivatsiooni tulemus. Isegi kui kõik ütlesid talle ei, tegutses tüdruk edasi. Nüüdseks on ta loonud kaks edukat kollektsiooni, temast kirjutavad maailmakuulsad moeajakirjad ning ta müüs Aasia turul oma esimese, 2016. aasta kollektsiooni läbi vaid ühe nädalaga.

Roberta kolis Londonisse 2007. aastal ja elas isegi vahepeal poolteist aastat Pariisis, kuid oma kodulinnaks peab ta jätkuvalt Tallinna. „See on koht, kus möödusid minu elu kõige tähtsamad hetked ning kus on mu pere ja sõbrad,” räägib ta. „Isegi kõik mu peikad on olnud Eestist, seega on mul alati põhjust siia tagasi tulla.”

Naine tunnistab, et kuigi London on tal praegu peamine tegutsemispaik, mõjub suurlinn vahel väsitavana. Kui 15aastasena võõrsile kolides üritas Roberta kõike korraga kogeda, siis nüüd on ta end sisse seadnud London Bridge’is asuvasse stuudiosse. Sellest piirkonnast ongi saanud disaineri jaoks n-ö kesklinn. „Olen loonud endale seal oma elurütmi, nii et suurlinna kiirus mind enam väga ei puuduta,” räägib ta.


Roberta Einer. Foto: Oliver Moosus

Kuigi moevaldkonnas on Roberta saavutanud rahvusvahelise tuntuse, teatakse Eestis temast kordades vähem kui teistest kohalikest disaineritest. „Minu jaoks ei ole Eestis mitte midagi muutunud,” tunnistab ta. „Ma ei ole siin teinud vähem ega rohkem kui viis aastat tagasi. Inimesed, kes on minu ümber iga päev, on täpselt needsamad, kes olid tol ajal.” Veelgi enam – tundub, et Roberta on kodumaisest moemaailmast justkui välja lõigatud. Näiteks ei ole tal olnud võimalust osa saada ühestki kohalikust moe­etendusest. „Põhjus ei peitu selles, et ma ei tahaks neil osaleda, pigem vastupidi. Mul oleks tõesti huvitav näha, mida kodus tehakse.”

Õige suhtumine on võtmeküsimus

Kuigi nii mõnelgi Eesti moeloojal on õnnestunud näidata oma loomingut Londoni moenädalal, siis suurt edu seal saavutatud pole. „Minnakse lihtsalt vale suhtumisega,” räägib Roberta. „Esiteks arvatakse endast liiga palju ja see on suur probleem. Teiseks ei julge eestlane abi küsida – talle meeldib teha nägu, nagu teaks ta juba kõike ja oleks piisavalt populaarne. Tegelikkuses ei saa siia oma eestlasliku tegija-suhtumisega tulla. Sul peab olema arusaam, et mitte kellelgi ei ole sind vaja.”

Siiski usub Roberta, et Eestis on nii mõnigi disainer, kes võiks õige suhtumisega Londonis samamoodi läbi lüüa nagu tema, kui mitte pareminigi. „Võimalused on olemas, aga hirm midagi teha on suur.”

Roberta kandidatuur on üles seatud 2016. aasta Hõbenõelale, mis noort disainerit ennast üllatas. „Arvasin, et ma ei kvalifitseeru, sest tegutsen väljaspool Eestit,” tunnistab naine. „Tulen ja näitan, milleks olen disainerina võimeline, ega mõtle absoluutselt, et võidan. Siin ei mängi rolli minu tuntus Londonis, sest Eestis on mõned palju rohkem kõmu tekitavad nimed, kes meeldivad inimestele enam. Pigem võtan seda võimalusena näidata ka kodumaal seda, mida teen.”

Roberta rõõmustab selle üle, et moeetendusele saavad tulla tema ema, vanaema ja siinsed sõbrad. „Võites oleksin enda üle uhke. See oleks teatud proovikivi ületamine Eesti mõistes.”
Disainer tunnistab, et kui ta saaks teha oma tööd Eestis, ei oleks tal põhjust elada mujal. „Minu looming ja töö moodustavad täies mahus selle, kes olen,” räägib ta. „Kui ma ei saaks luua, kaotaksin iseennast. Ma ei ole inimene, kes oma kodumaad ei salli. Hingelt olen patrioot ja usun, et kõik head asjad on olemas ka Eestis.”

Armudes Aasiasse

Eestis teavad Xenia Joosti paljud, aga nüüd on naine võtnud kaasa oma perekonna ja suundunud ennast kaotama Kesk-Vietnami armasse väikelinna Hoi Ani.


Xenia Joost. Foto: Jürgen Joost

„See on planeerimata ettevõtmine,” räägib Xenia ise. „Kuna minu töö Baltikas (Xenia töötas Baltikas Ivo Nikkolo disainerina – toim.) hõlmas tihti reisimist Aasiasse, tundus, et võiks mõnda aega seal ka elada – niimoodi sinna perega sõitsimegi. Vanem tütar Aleksandra oli saamas kooli­ealiseks ning mõistsime, et kui nüüd ei lähe, ei lähe kunagi.”

Aasiasse paikseks jääda soovis Xenia just seetõttu, et sealne kultuur on Euroopa omast niivõrd erinev. Kui algselt mindi lihtsalt reisile, siis UNESCO kaitse all olevasse Hoi Ani jõudes venis reis teadmata ajaks plaanitust pikemaks. „Hästi paljud küsivad, kui kauaks me siia jääme. Ega me ei tea isegi! Seni, kuni mõnus on.”

Xenia lapsed käivad nüüd Vietnami inglise koolis, naine ise tegutseb kohaliku moetöösturi Yaly Couture disainerina. „Praegu on hästi põnev, sest kõik on kontekstist välja rebitud,” räägib Xenia. „Kui teised käivad Aasias end otsimas, siis mina tulin ilmselgelt siia ennast kaotama.”

Kuna Eesti turg oli Xeniale juba tuttav ja kodune ning kollektsiooni tegemine turvaline, kadus disaineril loomeprotsessiga kaasnev põnevus ära. „Loomeprotsess ongi minu jaoks riskimine ja vigade tegemine ning selle kaudu arenemine,” tunnistab ta. „Seda võimalust naudingi Vietnamis kõige rohkem. Eestis olles Aasia kliendile kollektsiooni tegemist õppida ei saaks. See on radikaalselt teine maitse, alustasin olematu kogemusega.”

Xenia on õnnelik, et kui muidu räägitakse Aasia tehastest jubedaid lugusid, siis tema ei pea olema osa neist. „Meil on töökojad ja puudub koleda tehase formaat,” räägib naine rõõmsalt. „Vanalinnas on palju maju, kus töötavad erinevad rühmad. Puuduvad suured tööstusjäägid ja minu jaoks on täiesti maagiline, kuidas on võimalik tuhande töötajaga tegutseda rätsepaäri mudeli järgi.”
Kuigi disainer naudib Vietnami loome­vabadust ja unistab koostööst Vietnami moetegelastega, on ta tihedalt seotud ka Eestiga, tehes siiani kollektsioone kodumaale. „Tartus, Tallinnas ja Riias müün riideid ning võtan kaugjuhtimise teel vastu tellimusi,” räägib ta. „Meie kodu on ikkagi Eestis, kindlasti tuleme ühel päeval tagasi.”

Eesti naine, kes disainib H&Mile

H&Mi uute kollektsioonide kallal töötab kümneid tuhandeid inimesi, aga kaubamärgi disainitiimi õnnestub jõuda vähestel. Anu Raat on selle saavutanud, elades Stockholmis, kuhu kolis juba pea aasta tagasi just kõnealuse töö pärast.


Anu Raat. Foto: Oscar Franzén

Anu töötab H&Mi peakontoris assisteeriva disainerina. „Praegu tegelen disainimeeskonnaga, kes disainib noortele tüdrukutele,” räägib naine, kelle argipäevi täidavad litrid ja kõikvõimalikud muud sädelused.

H&Mi kollektiivi liikmed aitavad kõik brändi arengule kaasa. „Alguses valitakse sulle juhtumisi sobiv ja vakantne koht, mis minu puhul ongi noorte tüdrukute osakond, kuid see ei tähenda, et ma sinna jään. Tavaliselt vahetavad inimesed vahelduse mõttes osakondi iga paari-kolme aasta tagant. Nii näiteks võin edasi liikuda naiste-, meeste-, akssessuaaride või kodusisustuse osakonda.”

Pärast paari aastat konkreetses osakonnas võib edasi areneda vanemdisaineriks või kontseptsioonidisaineriks, kes tegeleb trendide analüüsiga ja aitab teisi disainereid inspiratsiooni ammutamisel. Sealt pääseb juba osakonna peadisaineriks või veelgi juhtivamale kohale.

EKA lõpetamise järel kaalus Anu paljusid variante ka Eestis, kuid hiljem otsustas laiendada otsinguid kaugemale. „Siin puudus vastav tööturg,” tõdeb ta. „H&Mi kohta kuulsin sõbrannalt. Lähemalt uurides kõlas pakkumine liiga heana, et sellest mitte kinni haarata.”

Rootsile kohaselt on H&Mis pandud suur rõhk töökoha sisekliimale ja töötajate heaolule. „Siin on tõesti heaoluühiskond. Tahetakse, et inimesed oleksid rahul, õnnelikud ja teineteise suhtes hoolivad. Töötajaid ei käida kontrollimas ja inimestele antakse vabadus teha tööd omas rütmis.”

Viis töövestlust

H&Mi kandideerimine võttis Anul aega üle poole aasta, aga pärast viit edukat töövestlust ja mitut visiiti Rootsi saigi naine kutse kollektiiviga ühineda. „Ühest küljest olin üllatunud, teisest küljest väga õnnelik ja põnevil,” meenutab naine.

Praeguseks on naine oma tööga harjunud ja igapäevane elu muutub järjest loomulikumaks. „Vahepeal on tore seista, ringi vaadata ja mõista, mille keskel ma viibin,” rõõmustab ta. „Minuga koos töötab peakontoris umbkaudu 2000 inimest, kes on kõik osaks väga suurest, hästi funktsioneerivast süsteemist. Sellist kogemust Eestis veel ei saa.”

Anu tunnistab, et praegu on ta keskendunud H&Mi tööle, samas loodab, et peatselt on aega ka kõrvalprojektideks. „Mul on palju andekaid disaineritest sõpru, kellega loodetavasti töötame ühel päeval mõne projekti kallal koos. Praegu oleme mööda ilma laiali, kuid tahaksin tulevikus olla Eestiga seotud. Üritan praegugi end kodumaal toimuvaga kursis hoida.”

„Minu varasem kogemus näitab, et moeäris alustatakse karjääri miinimumpalgaga või hoopis tasuta,” räägib noor disainer. „H&M on olnud minu päris esimene moekogemus, mis on andnud stabiilse ja kindlustatud elu. Minu karjäär on küll algusjärgus, kuid tahet kasvada jagub. Ilmselt on nii, et mida suurema süsteemi osa oled, seda suuremaks kasvavad unistused ja seda kõrgemale julged seada eesmärke.”

Rootsi on Anu silmis nagu natukene suuremate võimalustega Eesti. „Siin on pikad pimedad talved, mille kõik kannatades ja kohvisõltuvuses läbivad, ning ülipikkade päevadega suved, mil kontorid on inimtühjad ja tööd peaaegu ei tehta. Ma ei võta siin elamist kui välismaal olemist, sest tunnen, et siin on minu kodu.” Anu ostiski alles hiljuti koos kallimaga Rootsi vanasse puuvillatehasesse oma päris esimese korteri. „Põnevad ajad on ees. Tundub, et praegu jääme siia.”