Ta selgitab, et valitsuse poliitika nii Iraanis kui teistes oma seriaali vormis külastatud riikides on talle täiesti vastuvõetamatu, ent sel pole mingit seost inimeste olemusega.

„Mina kirjeldaks seal meeste-naiste suhteid kui hästi lugupidavaid. Kui mehed päriselt austavad naisi ja naised päriselt austavad mehi ja mõlemad pooled julgustavad teisi oma unistusi ellu viima, siis see ongi võrdsus. Mõlemad pooled lasevad teisel elus teha just neid valikuid, mida nad tahavad,“ ütleb ta.

„Karjääri mõttes – vanema põlvkonna naised olid sageli kodused perenaised, aga noorem põlvkond enam mitte. Tänapäeva noormehed ütlesid samuti, et eelistavad kosida töötavat naist, kellel oleks ka oma elu. Noored naised ei näinud oma karjääriteel mitte mingeid takistusi ning olid üllatavalt ambitsioonikad ja enesekindlad.

Mul on seda kurb öelda, aga minu meelest on Eestis suhtumine naistesse üleolevam. Nii meeste kui naiste endi poolt. Samas, ma muidugi ei suutnud Iraani ühiskonda niimoodi sisse minna, minu võrdlus on kindlasti pinnapealne. Aga selline mulje jäi.“

Ent Tuuli on reisidel saanud ka kinnitust, et eluga Eestis saab kokkuvõttes rahule jääda. „Ma ei tea, võib-olla Holland ja Taani oleksid veel paremad riigid, Soome, Norra ja Kanada ka ehk, aga eestlased peavad ikka olema tohutult õnnelikud siinse elukorralduse üle. Enamik kurtjaid meil lihtsalt ei kujuta ette, kuivõrd hästi meil on elu, võrreldes enamike muude riikidega. Ja mis seal salata – mulle meeldib ka see, et ma elan väikeses riigis, kus valitsuse kuriteod jäävad mõne tillukese altkäemaksu piiridesse.“

Jaga
Kommentaarid