ÜS = 16 -27 - 33 - 56

Macholike meesnäitlejate pink on Eestis lühike: Hannes Kaljujärv, Marko Matvere, Mait Malmsten… Ja otse loomulikult Üllar Saaremäe (34). Vormilt Rakvere Teatri peanäitejuht, sisult näitleja, hingelt – kotkas.

“Kirjutasin veel kaheks aastaks lepingu alla,” ütleb Üllar peaaegu mokaotsast, tekitades seeläbi tunde, nagu oleks peanäitejuhtimine maailma lihtsamaid ameteid ja sellel postil jätkamise-mittejätkamise kasuks otsustamine ka suhteliselt hõlbus ülesanne. Teatrite ning teatrijuhtide ümber käiva tohuvabohu taustal on see märk mehe ülimast enesekindlusest või hoopis ülbusest?
“Põdesin ma kusagil kolm-neli aastat tagasi, oma viiendat hooaega alustades ja oleksin arvatavasti loobunudki, kui oleks leidunud keegi, kellele asjad üle anda,” meenutab Üllar. “Tookord tundus, et ma ei pruugi teatri jaoks enam väga värske olla ja kartsin muutuda muumiaks, kellelt ei osata rohkem midagi uuenduslikku oodata.”
Tookord veenis sõber ja Rakvere Teatri direktor Indrek Saar Üllarit jätkama ning nüüdseks on nad tandemina andnud eluõiguse rohkem kui 70 lavastusele. Üllar on purustamas ka Raivo Trassi kunagist rekordit peanäitejuhi ametis, sest kümmet aastat pole selles teatris ja sellel postil veel keegi vastu pidanud.

Macho küll, aga üllatavalt poeetiline

“Ja kui aeg on uue inimese tulekuks küps, siis ma tahan, et saaksin teda ennekõike usaldada,” alustab Üllar ning esimest korda süttib minu peas lambike, mis teatab, et “see pole ju üldse see inimene, kelleks sa teda pidasid”. “Uus tüürimees võib minult laevajuhtimise üle võtta, aga ma ei taha, et reis lõpeks esimestel karidel. Laev võib keerutada, oma sihti ja sadamat otsida – see on loomulik. Aga selle põhjalaskmisest oleks kuradima kahju.”
Hingeliseks läheb Üllar iga natukese aja tagant. Ta ei räägi igavat ajalehejuttu, vaid laseb mälestustel ja tunnetel ennast mõnusasti segada ning teemalt teemale eksitada. Kõneldes Rakvere Teatri sellesuvistest menulavastustest – “Pidusöögist” Rägavere mõisas ja “Suvekoolist” Karepal R. Sagritsa majamuuseumis – jõuame sujuvalt hoopis… lihasööja bakterini. No kas pole piisavalt poeetiline teemaarendus?
Aasta tagasi kirjutas SS Õhtuleht – just nii, rõhutatult radikaalselt, nimetab Üllar SLÕhtulehte – sellest, kuidas näitleja Saaremäed õgib lihasööja bakter. Kust või millest see jutt õieti alguse sai ning milliseid kanaleid pidi lehe esikaanelooks tõusis, seda on tagantjärele võimatu kindlaks teha. Tegelikult oli Üllar tõesti eluohtlikus seisundis, aga bakteri asemel õgisid ja lämmatasid teda haiged mandlid, mistõttu maandus mees kahekümne neljandal tunnil Tartusse, Eesti tunnustatuima nina-, kõrva- ja kurguarsti Mart Kulli töölauale. Ühest operatsioonist ei piisanud, aga pärast teist keeldus Üllari teadvus koju tulemast.
“Ma käisin ikkagi teisel kaldal ära,” tunnistab ta otsekoheselt ning kirjeldab seda müstilist hoitud-kantud tunnet, mida ta narkoosijärgsetest tundidest mäletab. “Olin nagu munarebu sees ja vaatasin maailma läbi kolme kihi: kõigepealt kollane ise, siis munavalge ja lõpuks koor. Ja kui ma endasse tagasi tulin, siis tundus elu lihtsalt hoopis teistsugune. Kuulsus, raha, edevus võrdusid mõttetusega.”
Juba aastaid oli Üllar unistanud oma punkbändist: nüüd oli põhjust konkreetseks muutuda ning asi ära teha. Hirmust või rõõmust. Ja midagi leidus selles bakteriloos ometi ka kasulikku: värske pungiühendus sai ladinakeelse nime Streptococus Biogenes.
Üllari rõõm paistab kaugele kätte. Sõnadesse tõlgitult kõlab see umbes nii, et “kui ka paljud minu klassivendadest on tänaseks miljonärid, pole ühelgi neist oma punkbändi”. Kusjuures tegemist on professionaalse kollektiiviga, mitte et igavusest õppisid paar duuri ära ja nüüd tulevad kokku ja karjuvad. Mati Undi lavastatud “Suvekoolis” sai Streptococus Biogenes tuleristsed, Eesti mastaape ja kombeid arvesse võttes oleks nüüd aeg tuurile minna?

Rahvamees, aga haltuurat ei tee

“Mina ei ole ennast tuuridega sidunud,” ütleb Üllar rahulikult. “Isegi estraadi pole teinud. Mitte et selles midagi halba oleks, aga meie varakapitalistlik ühiskond on seadnud haltuura ja estraadi vahele võrdusmärgi. Ei, tõesti, seda ma pole veel katsetanud, et harjutaks teatri pimedas koridoris kolleegiga jänest ja põtra. Kuigi mine tea! Näe, sir Lawrence Olivier tegi ka kuuekümneselt kannapöörde ja olles mänginud kõike väärikat alates Othellost ja lõpetades Hamletiga, astus hoopis estraadile. Nii et ära iial ütle iial.”
Praegu väljendub Üllari rahvamehelikkus ennekõike selles, et ta konfereerib valitud üritusi ja lööb näitlejana kaasa Rakvere Teatri publikumagnetis “Püksid maha!”. Seda tükki on rohkem kui 80 korda mängitud täissaalile ja populaarsuse ammendumist pole veel märgata.
Head nina repertuaarivalikul peetakse Saare ja Saaremäe dueti kõvemaks trumbiks: on lastetükid – sel sügisel “Mõmmi ja aabits”; on kergemad, “Püksid maha!” stiilis lavastused, aga alati midagi ka peenemale maitsele. Uuel hooajal saab selleks soomlaste lavad vallutanud “Tundetus”. See on üks neid materjale, mis peanäitejuhi juurde jõudnud nii-öelda võluväel: kolm inimest rääkisid talle lühikese ajavahemiku jooksul ühest ja samast tükist – selge märk selle kohta, et asi, mis on Üllari juurde niimoodi tulnud, ootab ärategemist.

16 – 27 – 33 – 56

Need on numbrid Üllar Saaremäe eluvõrrandist. Mismoodi need lõpuks õige lahendi välja annavad ja milline on muutuja, jääb esialgu teadmata, aga omamoodi vanuselised teetähised need arvud ühe mehe elus igatahes on. 56 neist siiani kõige mõistatuslikum.
“Mida rohkem segadust minus, seda sagedamini see arv mind külastab,” kirjeldab Üllar. “Tuleb minu juurde – nagu teatritükidki vahel – ootamatult, aga järjekindlalt. Kellanumbrites, majanumbrites… Ei kujuta ette, mida see viiekümne kuues endaga kaasa toob, aga mida rohkem rabedust ja haprust töös või suhetes, seda tihedamini ma temaga kohtun.”
Aga 16, 27 ja 33? Kuueteistkümneselt sai Üllar suureks – täiskasvanuks koos passiga. Kahekümne seitsmeselt jätsid eluga hüvasti kõik tema suured iidolid: Janis Joplin, Kurt Cobain, Jim Morrisson, Jimi Hendrix. “Lahkusid tõelised kotkad,” nagu ta ise ütleb ja kirjeldab siis läbi sooja muige, kuidas ta seda maagilist 27. ometigi kartis. Kuni terve mõistus tuletas noorele mehele meelde, et tema pole mingi muusik – kõigest lihtne näitleja – ning et pabin on täiesti asjatu.
Kolmekümne kolmeselt elas Üllar läbi kõritragöödia ja muutus pärast teise kalda kutset enda arvates üsna olulisel määral. “Mitte et ma hakkaksin seisma teeservas valge ristiga, nagu mõned sõbrad kardavad, aga ma tõesti saan alles nüüd aru inimestest, kes sellele hullumeelselt tormavale maailmale midagi öelda proovivad ega hooli, kui kõrvalseisjad neid naeruvääristavad. Usun, et sain oma kogemusest kaasa kristalli, mis suudab ennast uue mateeriaga ümbritseda ega lase mul tagasi sohu vajuda.”

Kotkas, kes vajab nii saatjat kui hoidjat

Lapsepõlves eristas Üllar oma vanaemasid selle järgi, mis neil ette näidata oli: ühe maja ees seisis alalõpmata vanaisa külgkorviga mootorratas ja see oli vastavalt Mootorratta-Vanaema, teise vanaema hoovis oli liivaauk ja tema oli loogiliselt Liivaaugu-Vanaema. Nii et Motokas ja Liivakas.
Liivakas oli hoidjat tüüpi memm, kes vaatas väikese Üllari ja tema venna Rünno järele ning kelle süles istudes talletus Üllari mällu elu esimene ajakiri nimega Nõukogude Naine, mille lõikelehtedest pidas vanaema suurt lugu.
Motokaga tekkis lähem kontakt alles lavakooli ajal, kui tulevane näitleja hakkas huvi tundma vanaema maalide ja luuletuste vastu. Too, saatja-vanaema, oli teist tüüpi toetaja, kes tegi kõik tööd ise ära, aga leidis selle kõrvalt mahti ka kirjutada ja maalida.
“Korraga nad nagu ei olnudki,” tundub Üllarile praegu. “Mäletan hoidmise soojust ja saatmise soojust, aga need on tänaseni nagu kaks eri lainet. Inimene vajab nii ühte kui teist, ole ainult tark ja jaga ära, millisel eluetapil kummast rohkem abi on.”
Oma laste emast ja heast sõbrast, näitlejanna Tiina Mälbergist räägib Üllar rohkem kui saatjast. Vähemasti kostab nii. Poeg Karl Robert (12) tahab olla jalgpallur ja flöödiõppimise pooleli jätta, mis Üllari meelest pole õige otsus, sest muusikaharidusest on ta ise elus kõige rohkem puudust tundnud. Tütar Marii Ingriin (7) läheb sügisel kooli ja kui nimel on inimese üle võimu, siis peaks temast August Gailiti soovitusel kasvama kaunis põhjamaine naine. “Elu jonksus,” ütleksid elupõletajatest sõbrad kodanik Saaremäele. Aga või see liigne jonksus-olemine looja loomust rahuldabki! Ikka otsid üllatusi, väljakutseid, riski.
Viimati Põhja-Norras seigeldes pidi Üllar peaaegu põhjapõtradele seltsiks jääma, sest oma hulljulguses võttis ta venna ja sõbraga ette matka, milleks prantslased olid valmistunud pool aastat.
“Kui nad sealt udust tulid, hapnikumaskid ees ja paindunud suusakepid toeks, ning nägid meid simmikingades samale rajale minemas, siis ega nad vist uskunud, et meid veel elavana näevad. Jäid autosse istuma ja ootama. Ja kui siis vend tuli mulle turgutust tooma – suitsuvorsti ja õlut –, pistsid prantslased pea aknast välja ja küsisid, et kes te, hullud, olete. “Eestlased!” vastas Rünno suure uhkustundega.”
Enamasti matkab Üllar Iirimaal: ta armastab iirlaste näidendeid ja nendega seotud paiku. Pealegi olevat iirlased juba enne rõõmsad, kui sa pole veel uksest sisse astunudki. Lätiga on peanäitejuhil soe suhe. Ja Holland olevat salasignaale saatnud, mis kutsuvad ja peibutavad.
Aga sel suvel jääb Üllar Eestisse, sest ei tea kodumaast sugugi nii palju, kui peaks ja võiks. “See on ülbe oma maa vastu, et kappad ringi mööda ilma ja kui siis mõni turist küsib ühe või teise paiga kohta Eestimaal, kehitad õlgu ja ütled “pole käind”.”

Lõppsõna asemel

Kaks pakki Camelit päevas ja üleüldine kurnatus viisid Üllari aasta tagasi piirile. Ometi teeb ta edasi suitsu ja pole elamise tempos kuigi palju järele andnud. Aga inimene kesta sees on muutunud. Edevus on kadunud ja intervjuu käiguski kahtleb ta korduvalt, kas pole tema kuulamine mitte sama igav, kui jälgida värvi kuivamist lõuendil. Tahaks vastu vaielda, aga pole head argumenti. See annab ennast kätte liftis, kui naelutan pilgu näitleja mustadele kingadele, mida nende omanik on ilmselgelt püüdnud valge värviga turgutada.
Tema kingad on kuivanud just selliseks, nagu need on. Vaevalt Üllar ette teadis, milliseks just.