Ebakindluse ja armukadeduse all peitub üks sisemise lapse traumadest: ma ei ole piisavalt hea

Vähemal või suuremal määral puudutab ebakindluse ja armukadeduse teema ilmselt igat naist. Ebakindluse ja armukadeduse all peitub üks sisemise lapse traumadest: ma ei ole piisavalt hea. Tihti on seal juures ka uskumus, et ma ei ole armastust väärt sellisena, nagu olen, ja hirm hülgamise ees.

Nagu ikka on ka nende uskumuste all leebemaid ja karmimaid traumasid. Uskumuse tugevus on aga enamasti sama. Kui trauma on olnud pikaaegne ehk seda uskumust on lapsesse sisendatud kogu lapsepõlve jooksul vs. trauma toimus ühe korra, on uskumuse tervendamine võibolla veidi pikem protsess, sest alateadvuses on rohkem materjali, mida ümber kirjutada.

Näiteks: vanemad nõudsid minult kui esimeselt lapselt alati suurepäraseid hindeid ning saavutusi hobides, mind hinnati ja tunnustati vastavalt mu tegudele, mitte olemusele; mind võrreldi alati õe või vennaga, kes oli tihti targem, saledam, osavam, tegusam ja tundsin, et vanemad eelistasid teisi minule; ema või isa oli oma tööga väga hõivatud ning tundsin, et mina ei olnud tema tähelepanu jaoks piisav või seda väärt; mind viidi lapsena tihti kogu suveks vanaema juurde ja igatsesin oma vanemaid (siin tuleb hülgamise trauma lisaks); tegelesin noorena tippspordiga ja mulle sisendati, et pean alati olema parem või tublim ning samamoodi hinnati mind kui saavutajat, mitte kui last.