Sa ei pea alkoholist loobumist põhjendama. Psühholoog annab nõu, kuidas tüütutele küsimustele vastata

Kujutle, et istud lookas pidulauda. Vaagnad käivad ringi, taldrikud täituvad ja keegi pakub sulle märjukest. Keeldud viisakalt. Ja siis hakkab peale: „Miks sa ei joo?“, „Autoga tulid?“, „Rase oled?“ Joogivalaja leiab, et ta ei peaks veel alla andma. „Võta siis natuke!“ ei jäta ta jonni.

Kummaline olukord. Ketšupist keeldudes sellist situatsiooni ei tekiks. Kedagi ei käivita fakt, et tomatikaste sind parasjagu ei sütita. Alkoholile öeldud ei paistab aga kui kuritegu, mille puhul peab ülekuulamine toimuma nüüd ja kohe.

Sattusin ühel hommikul taskuhäälingu peale, kus intervjueeritav juhtis tähelepanu kurvale tõigale, et ta ei tea ühtegi eestlast, kellel poleks olnud suguvõsas alkoholi kuritarvitavat lähedast. Selle peale hakkasin enda pereliinile mõtlema. Ei tea, kas see on olnud hästi hoitud saladus või võin tõesti käe südamele panna ja öelda, et minul pole. See ei tähenda, et meie peres pitsi sülitataks. Pidulauale kuulub nii mull kui ka hea vein, kuid tõele au andes pole minu silmad lapsena ühtegi viinavõttu näinud.