Psüühikahäire, millega võib kaasas käia nii halvav perfektsionism kui ka täielik kaos

Kui loed mõnd ATH stampkäsitlust, seisab seal, et tavaliselt diagnoositakse ATH umbes 8–10aastaselt ja pigem on see häire, mis kimbutab poisse. Alles hiljuti on aga jälile jõutud, et naised on lihtsalt väga „tublid“ oma hädasid varjama – me näeme ekstra palju vaeva, teeme ekstra palju tööd, sisendame endale, et oleme saamatud, kui ei saa hakkama nii hästi kui teised.

Teine põhjus, miks tänapäeval naiste ATH-st rohkem räägitakse, on asjaolu, et see on ka väga seotud hormonaalse tasakaaluga. Tihti võimendavad probleemi rasedus, sünnitusest toibumine, imetamine ja selle lõpetamine, menopaus ning sellele eelnev perimenopaus. Paljudel juhtub ka nii nagu mul – pärast lapse sündi kasvavad koormus ja nõudmised nii palju, et enam ei toimi aastate jooksul sissetöötatud kompensatsioonimehhanismid (nagu päevaöö „järeletegemine“ õhtuti, öösiti, nädalavahetuseti ning ülesannete palavikuline viimasel hetkel täitmine ehk pidev tulekahjude kustutamine).

Ülioluline on märkida, et ATH ei tähenda lihtsalt seda, et inimesel on kodu veidi sassis ja ta kipub hilinema. ATH-ga inimeste seas esineb palju depressiooni, alaväärsustunnet, alkoholismi, muid sõltuvusi, suitsiidi – ja eluiga on kõige selle tõttu keskmiselt 8–13 aastat lühem kui keskmisel inimesel.