Kas sind pureb kadeduseuss? Psühholoog annab nõu, kuidas sellega toime tulla

Dante „Põrgus“ on kadedate inimeste karistuseks kinni õmmeldud silmadega puhastustules põlemine. Kõlab natuke karmilt, kas pole? Olgugi et aina enam räägitakse sellest, kuidas rivaalitsemise asemel võiksime üksteist toetada – sest nii võidavad kõik –, närib hinge vahel ikka väike kadeduseuss.

„Kui ma kellegi peale kade olen, siis nende, kellel on tänu jõukatele vanematele elus nii palju lihtsam – pärandused ja kingituseks saadud korterid,“ jagab üks tuttav oma mõtteid, kui räägime kadedusest. „Mind ajab natuke närvi, et mina pean nii palju vaeva nägema, samal ajal kui teistele elu lihtsalt sülle kukub.“

Psühhoterapeut Marie Maguire juhib oma raamatus „Psychotherapy with Women: Feminist Perspectives“ tähelepanu tõsiasjale, et tihti on ka kõige kadedamad patsiendid oma kadedusest täielikult mitteteadlikud. Kellelegi ei meeldi ju olla kadekops, veel vähem seda tunnistada, eriti kui kadedus maskeerib hirmu.