Okei. Sa ei pea seda artiklit lugema, kui sa ei taha...

Ei, sa tõesti ei pea. Kõlab ehk tuttavalt? Passiiv-agressiivsus – tüütu suhtlusviis, mida võib kohata kõikjal, magamistoast koosolekuruumini, ja milles oleme alati varmad süüdistama kõiki teisi. Iseend ei iial! (Või vähemalt mitte kuigi sageli.)

Kujuta ette olukorda: sind ja sinu kolleegi ootab ees tööalane kohtumine. Teete viimase tarbeks koos ettevalmistusi. Muu hulgas on tarvis valmistada slaidid. Kurdad küll töökaaslasele, et Excel ja diagrammid ei ole sinu tugevaim külg, aga ta palub sellegipoolest, et võtaksid andmete visualiseerimise enda kanda. Mis seal ikka! Pusid esitluse kallal pool reedest päeva, ent kuna jääd ülesandega hätta, lepid nädalavahetuseks kokkusaamise ühe tuttava Powerpointi-meistriga, et ta sind juhendaks. Slaidi-show valmib igati esinduslik ja saad uuele töönädalale rahuliku südamega vastu minna. Esmaspäeval näitad kolleegile esimese asjana valminud šedöövrit. Ta ei anna poole sõnagagi mõista, et sinu tehtud tööga oleks midagi valesti. Seda suurem on hämming, kui lähete kohtumisele ja märkad, et esitlus, mille kolleeg nüüd ekraanile lohistab, polegi sinu oma. Selgub, et ta on ise vahepeal uued slaidid valmistanud. Kommentaare, mis ja kus sinul nihu läks, ei pea ta vajalikuks jagada ka pärast kohtumist.

See on üks paljudest passiiv-agressiivsuse näidetest, kus sõnum püütakse edasi anda oma mõtteid otsesõnu lausumata. Solvumist, pettumust või viha väljendatakse otsekohesuse asemel vaikides, silmi pööritades, sarkastilises kõnepruugis või nagu siinses loos, vaikselt vihjeid jättes. „Vastuolulise info edastamine, millegi tegematajätmine, vastutuse vältimine, naeruvääristamine,“ loetleb kliiniline psühholoog Lilian Tennisberg veel sellele suhtlemisviisile omaseid tunnusjooni.