INTIIMNE KAADER | Sünnipäeva tähistav Ott Lepland oma elustiilist, spordist, tööst ja eraelust

Muusik Ott Leplandi (37) meelest peab inimesele meeldima see, mida ta peeglist näeb. Tema on sihi saavutanud. Hommikuni pidutsemised on minevik, tihe trennigraafik olevik.

„Vanad fotod tuletavad vahel meelde, et puberteedieas olin kimpus vistrikulise näonahaga. Umbes samal perioodil tuli mu ellu sport. Oli aasta 1998 ja toimusid jalgpalli maailmameistrivõistlused, mis kasvatasid minustki suure vutifänni. Jüris, kus ma tollal elasin, polnud aga jalkatrenni võimalust, mistõttu olime poistega väga frustreeritud. Sest korvpall ju oli! Lõpuks leidis keegi lapsevanematest meile treeneri ning nõnda mängisingi mitu aastat aktiivselt jalgpalli ja käisin kooli jõusaalis. Siis tuli superstaarisaade, pärast mida kolisin omaette elama. Tol perioodil olid kogu aeg sõbrad külas, pidu käis ja trenn jäi mitmeks aastaks soiku. See oli minu jaoks udune aeg.

Nooremana oli pea rohkem laiali otsas. Kui käisin tihedamalt ööklubides esinemas, oli ka unerütm teistsugune. Jõudsin kell viis hommikul koju ja magasin järgmise päeva lõunani. Nüüd on kontsertide kellaajad inimlikumad.