Naised, kes on üksinda õnnelikud: mul tõesti pole tekkinud kellegagi tunnet, et tahaks, et ta kogu aeg elaks mu kodus

„Võib-olla ma ei leiagi kedagi, aga see ei tundu nagu maailma lõpp.“ Öeldakse, et inimene on sotsiaalne loom ja peaksime käima paarikaupa. Paljudele on see kujutlus ideaalist. Aga mis siis, kui elu ei too hõbekandikul kallimat?

Ma kindlasti ei ole ainus, kelle tutvusringkonnas on imelisi naisi, kes on ilusad, andekad, lahked ja kõigi teiste positiivsete omadustega, aga siiani üksi, kuigi aastad lähevad. Kahekümnendates mõtlesin, et äkki on neil mingi viga, mida sõbrad ei näe, aga mis tükib esile suhte kontekstis, ja mis on midagi nii hullu, et kallim sellest mööda vaadata ei saa.

Ent nende naiste lugusid kuulates sain aru, kui jabur on sugulaste väide: „Sa oled liiga valiv.“ Sest potentsiaalse kaaslase puhul sa ju alati TEAD. Sa saad aru, kas on klapp või ei ole. Ei ole ju nii, et on täiega keemia ja unistuste kaaslane, aga siis saad teada, et ta norskab, ja nüüd on läbi. Või sulle ei meeldi ta sokid, ja siis on kõik. Põhjused, miks meil kohatud inimestega sümpaatiat ei teki, ei peitu „kalas või kanas“. Vanemaks saades mõtlen isegi, et raiskasin palju aega, mida oleksin võinud enda seltskonnas nautida, selle asemel et proovida end panna armastama kedagi, kellega tegelikku ühendust polnud, lihtsalt kuna suguvõsa või ühiskond nõudis.