Naljatan, et mu elu on nagu film „Benjamin Buttoni uskumatu elu“: kõik toimub tagurpidi ja ebaloogiliselt. Ööklubist visati mind välja 38aastaselt, rajumad peod pidasin 40aastaselt, modellina hakkasin üles astuma 42aastaselt. Olen tuhandeid kordi õnnelikum kui noorena. Kooliajal oli elu üks võitlus ja pingutus, ma ei suhestunud millegi ega kellegagi. Lihtsalt läksin kaasa. Loomulikult olin kõiges, mida tegin, mega tubli, aga kas ka teadsin, miks midagi teen? Ei ole päris kindel. Tee iseendani on olnud pikk ja okkaline. Algas see esimese lapse sünniga ja eks kestab elu lõpuni. Kõige tähtsam on märgata väikseimatki asja siin elus ja olla selle eest tänulik. Lõpuks on iga päev suur rõõm ja vanus üleüldse liigne element.

Jaga
Kommentaarid