Üksnes siksakilist mustrit kandev kiri viib tagasi vöömustrite esiemade juurde, mis on erinevalt 18.–19. sajandi talurahva pidurõivaste juurde kuulunud mängulistest mustritest palju askeetlikum ning tuletab meelde eelkõige rästiku kaitserüüd. Moelooja on muutnud keepi kaunistava vöökirja origami võimaluste abil ruumiliseks.

Kleidi all servas on voltimistehnikas valminud kolmemõõtmeline vöökiri, mis on üle kahe meetri pikk. Selle meistriks on Anneli Johannson, kes on Eesti üks väheseid voltimistehnikaga tegelevaid kangakunstnikke. Disainimise keerukus seisnes selles, et materjal oleks loodud vormis ka plisseeritav. Mingist hetkest kolmemõõtmelisus seda enam ei võimalda. Lisaks oli soov säilitada ka kirivöödele omane harilik 2-3 pihaümbermõõduga võrduv pikkus. Tänu kanga ruumiliseks muutmisele, hakkaks kiri kandma ka lisafunktsiooni – see moodustab omamoodi teravatipulise pinna, viidates Pärnumaa kandi seelikute alaservadest tuntud hundihammastele ning Kihnust pärit küüsilisele kirjale. Kleidi rätsepatöö ja materjali eest hoolitses Agne Talu.


Loe lähemalt kirivöö ajaloost: Veider uskumus, mille tõttu kandsid Eesti naised vanadel aegadel ka magades kirivööd

President Alar Karis ja Sirje Karis

Ehted

Ehtekomplekt on inspireeritud Vabariigi Presidendi abikaasa kodukihelkonnast Järva-Madise pärandist. Lähtepunktiks kujunes Eesti Rahva Muuseumi kogus leiduv südamekujuline suure kiviga kaunistatud sõlg, mis on enamasti tuntud küll Saaremaal, ent levinud ka põhjarannikul. Sõle kaasaegses tõlgenduses lähtus ehtekunstnik Sigrid Kuusk soovist luua tervik, mis väärtustab Eesti kultuuri ja loodusvara. Südamekujulise prossi keskel särab tsitriin ja “tilgub metsa”. Nimelt on lisatud kaks kuusekasvu detaili rõhutamaks metsa olulisust ja looduse mitmekesisuse kaitsmise vajadust. Ehtekomplekt, mis koosneb käevõrust, kõrvarõngastest ja prossist, on valmistatud hõbedast.

Sirje Karis

Jaga
Kommentaarid