Kirjanik Eia Uus: ärevamal ajal ajab mind kõik kergemini närvi, süütenöör on lühem, õlad on pinges, kohati nii, et on valus

Ärevus on üks päris vägev mehhanism, mis on inimkonda liigina elus hoidnud. See on keha reaktsioon ohu tajumisele, justkui seesmine häiresüsteem. Olgugi et kõik tunnevad ärevust – see aitas omal ajal ohtu adudes eest ära joosta või võitlusse astuda –, tähistab sõna tänapäevases kontekstis paljudele meist ka ohtrasti kannatusi.

Me ei tunne ärevust vaid ründava tiigri eest ära joostes (ja loodetavasti ei pea me elus kunagi seda tegema!) – paljudele on see osa argipäevast. See vastik tunne, justkui midagi halba oleks kindlasti tulekul. Pinge nii mõtetes kui ka kehas, võpatamine, halvaendeline tundmus, millega kaasneb hulk füüsilisi aistinguid.

Neil päevil tundub mulle, et ärevusega on kimpus enamik meist. Statistika ütleb küll, et ärevushäire all kannatab kuni 28% inimestest, kuid tegelikult moodustavad selle numbri vaid need, kes murega tervisesüsteemi poole pöörduvad. Midagi ei ole imestada – majanduslangus on argipäeva ja tulevikukujutlustesse toonud mure toimetuleku pärast, paar aastat tagasi elasime üle suure teadmatuse ja hirmu COVID-19 pandeemiaga. Ukraina sõja lähedus ja Venemaa ähvardused tekitavad fooni, kus ajule näib enesestmõistetav, et peab meid pidevalt võimalike ohtude eest hoiatama. Ajal, mil ümberringi on palju koondamisi ja ettevõtete sulgemisi, on meie heaks töötavale ajule loogiline häirekella lüüa. See on tema töö.