Avameelselt töökiusust: ülemuse eesmärgiks sai mulle pidevalt sisendada, et ma pole väärtuslik

Kas oled kunagi kontoris või mõnel koosolekul tundnud end kohutavalt ebamugavalt, sest kedagi parasjagu tümitatakse sõnadega? Või lausa sind ennast? Toome sinuni ühe Eesti naise loo.

Läksin ühte suurde projekti tööle. Mind palkasid kaks inimest. Ühel neist olid mulle tohutult suured ootused. Nagu elus ikka – kui kellelegi teisele tema teadmata suured ootused peale panna, võib nendes pettuda. Mina sain alles hiljem teada, mis oli tema ootus olnud. Ta polnud sellest minuga rääkinud, aga mind taheti suunata tehnilisele tööle, ehkki mind huvitas loovam pool.

Kui erinevus selgelt esile kerkis, üldse mitte konfliktselt, hakkas naissoost ülemus mind järjepidevalt alla suruma. Küllap mängisid selles oma rolli ka tema enda kunagised üleelamised. Tulemus oli see, et elasin pool aastat tööterrori all. Kõige õudsem on see, kui õelus on peidetud kahepalgelise naeratuse taha. Tegemist oli väliselt väga armsa inimesega ja keegi teine võib-olla ei osanudki minu kohta tehtud sapiseid kommentaare lugeda. Need tulid enamasti esile siis, kui olime kahekesi. Näiteks ühel suurel koosolekul, kust pidin arstiaja tõttu varem lahkuma, ütles ta kolleegide ees välju häälel: „Oled aru saanud, et see valdkond siiski ei ole sulle, jah?“ Ma ei saanud aru, kust see täpselt tuli. Olin andnud teada, et mul on mõjuv põhjus lahkumiseks, kõik tööülesanded olid tehtud.