„Ütlesin, et kui ta mu kätt paluda ei kavatse, võtan ise tema perekonnanime, sest tahan kanda oma lastega sama nime.“

„Vaiki kui võid, jää tasa...“ kummitab Ruja viisijupp mu peas, kui püüan tõlkida eesti keelde sotsiaalmeedias laineid löövat sõnaühendit shut up ring. Just nii on hakatud kutsuma kihlasõrmust, millega palutakse oma tulevast vaid selleks, et too viimaks pealekäimise lõpetaks.

Mis oleks viga, kui kõik paarid sõuaksid abieluranda nagu sünkroonis kahepaat, oodatud teed pidi: kõigepealt ülepeakaela armumine, siis paar aastat peremängimist, kihlumine ja abielu... kindlasti veel mõnel maagilisel kuupäeval, milleni jõutakse ühegi aruteluta, sest teineteist mõistetakse sõnadeta.

Paraku kipuvad paljudel sõudjatel aerud vahepeal risti minema. Mõni ei suuda partnerit isegi mitte paadiservale meelitada. Vihjad ja vihjad, aga teine pool ei tee märkamagi. Ajapikku asendatakse peen mõistumäng otseste ähvardustega: sõrmus sõrme või head teed sul minna. Üks tragikoomilisemaid, mis olen kuulnud, kõlas nii: „Ütlesin, et kui ta mu kätt paluda ei kavatse, lähen vahetan enda perekonnanime ise tema oma vastu välja, sest tahan kanda oma lastega sama nime.“