B6-vitamiin - punaliblede lemmik

B6-vitamiini ülesanne on punaste vererakkude, närvikoe ja naha korrashoid.

B6-vitamiin hõlmab kolme väga sarnase ehitusega vitamiinset ühendit: püridoksiini, püridoksamiini ja püridoksaali, mis kõik osalevad inimkeha talitluste normaalses regulatsioonis.

Kust saame?

B6-vitamiini leidub nii loomse kui ka taimse päritoluga toiduainetes. Parimad allikad on maks, kala, munakollane, sea- ja linnuliha, erinevad pähklid, päevalille- ja seesamiseemned,  kastanid, teraviljad, leib, kartul, avokaado, banaanid, pärm, kaunviljad, paprika, porgand, mitmesugused kapsad (lillkapsas, brokoli). B6-vitamiini imendumist pärsivad suitsetamine, liigne alkohol ja kohv ning mitmed hormoonid (kortisoon, östro­gee­nid). Arvestama peab sedagi, et B6-vitamiini vormid on tundlikud nii valguse kui ka kõrge temperatuuri suhtes, järelikult tehnoloogiliselt kõrgtöödeldud toiduainetes on  selle vitamiini varud tunduvalt vähenenud. Imendunud püri­doksiin transporditakse verega kude­desse, kus ta muutub oma peamiseks inimorganismis leiduvaks aktiivvormiks (pü­ri­dok­saalfosfaadiks). Mõningase koguse toodab teda ka soole mikro­floora. B6-vitamiini va­rud on inimkehas tagasihoidlikud, koondudes peamiselt maksa ja lihastesse.

Kas puudujääk on üldse võimalik?

Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul selle ühendi puudust üldiselt ei esine. B6-vitamiini defitsiit tekib alkoholismi ja seedekulgla krooniliste haiguste puhul ning mitmete suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide võtmisel. Etanoolist tekkiv atseetaldehüüd stimuleerib B6-vitamiini aktiivvormi lõhustumist, järelikult alkoholi liigtarbimisel süveneb ka selle vitamiini vaeguse oht. Väga valgurikka toidu liigsage söömine nõuab organismilt samuti rohkem kõnealust vitamiini.

B6-vitamiini de­fitsiidi esmatunnused on väsimus, ärrituvus, suukuivus, depressioon, unehäired, veresuhkru taseme langus, kusjuures viimase nähuga seostub suurem tundlikkus insuliini suhtes. Kestva vaeguse tunnused on der­matiidid (suunurkade lõhe­ne­mi­ne, naha­kah­justused sil­made ümber), perifeerne neuropaatia, mis avaldub käte ja jalgade krampidena, hemoglobiini sün­teesi pidurdumisest tingitud aneemia, kehakaalu vähenemine, aminohappe homotsüsteiini kuh­jumisest põh­justatud homotsüstinuuria, mis kutsub haigel esile neuroloogilisi ja südame-veresoonkonna probleeme. Mitmed ravimid, näiteks isoniasiid (isonikotiinhape) ja penitsillamiin, mida ka­su­­tatakse vastavalt tuberkuloosi ja reumatoidartriidi raviks, rea­gee­rivad B6-vitamiini aktiiv­vormidega ning häirivad nende normaalset ka­sutamist. Nimetatud ravimite kõrvaltoimeid saab vältida B6-vitamiini adekvaatsete koguste lisamanus­tamisega arsti täpsete nõu­annete järgi.

Mis on kasulik? 

Naised peaksid päevas saama 1,9–2,2 mg ja mehed 2,1–2,4 mg B6-vitamiini. Seda vitamiini peab vajaduse korral tarvitama koos tia­miini, riboflaviini, panto­teen­happe, C-vitamiini, tsingi, mag­nee­siumi, man­gaaniga. Selline komplekt tagab, et vasta­vate ainevahetuslike prot­sesside bio­keemiline mõjutamine on süsteemne nii rak­kude, ku­dede kui ka organismi ta­sandil.

Ohutud piirid

Biokeemilis-kliinilise süsteemse tippinfo põhjal on B6-vitamiini ohutu päevane üld­kogus (toit pluss mujalt saadu) täiskasvanu jaoks 25–50 mg. Pikaajalisel kasutamisel ei ta­suks 25 mg taset ületada, sest B6-vitamiin on erinevalt teistest vees­la­hustuvatest vita­mii­­ni­­­dest suhteliselt tok­­siline. Nii on täheldatud mõnedel inimestel, kes kasutasid kõnealuseid ühendeid 200–500 mg päevas 1–4 kuu jooksul, perifeerseid närvi­häireid ja koor­di­natsioonihäireid (ataksia). Kestval kasu­ta­misel võivad suured doosid põhjustada ka mäluhäireid, mõ­jutades  närviülekannetes osalevate virgatsainete (nt dopamiini) toimet.

B6-vitamiini normid

Naised: 1,9–2,2 mg päevas

Mehed: 2,1–2,4 päevas

Ohutu B6-vitamiini päevane üldkogus täiskasvanule: 25–50 mg (toit pluss mujalt saadu)

 

 

Miks on vaja B6-vitamiini?

·  aminohapete ja süsivesikute muundumiseks;

·  lipiidide ainevahetuseks;

·  närvikoe, lihaskoe ja naha normaalseks talitluseks (nt närvikiudusid katva müeliini kujunemiseks jne);

·  punaste vererakkude ja veresoonte normaalseks toimimiseks;

·  antikehade tekkeks, soolhappe sünteesiks maos ja B12-vitamiini imendumiseks.