Karate - mitte ainult võitlejaile

Karate pole kindlasti ainult sport ja võitlus - selle alaga tegeldes õpid täiuslikult kasutama oma keha ning saama tuge vaimule.

Seitsmendat aastat karate lummuses oleva Ly Villo jaoks on kõige raskem uut trenni oodata. "Tõsiselt, kusjuures," ütleb ta. "No vahest ka esimene kata," lisab ta siiski. Füüsiliselt ei ole ta seni midagi ületamatut kogema pidanud.

Ly töötab Tallinna Tehnikaülikooli bioorgaanilise keemia õppetoolis, õpib doktorantuuris ja on TTÜ shotokan-karate klubi sekretär. Karated harrastab ta praegu kolm korda nädalas. "Vahel olen treeninud ka neli korda, aga rohkem mitte – see pole tippsport, et peaks kuus korda nädalas harjutama." Kahel hommikul nädalas käib ta ujumas. "See kõik on niisugune iseenda pärast tegemine."

Võita iseennast

Lyle karate sobib, sest kogu aeg on midagi uut õppida ja kuhugi püüelda. Samuti istub talle selle ala korrektsus ja distsipliin. Karate annab painduvust ja vastupidavust, parandab tasakaalutunnetust, koordinatsiooni ning osavust, loetleb Ly. Ja seda nimekirja võiks jätkata.

Vaimset kasu on raskem sõnadesse panna. "See võib küll kõlada klišeena," ütleb ta vabandavalt, "aga karate aitab saada paremaks inimeseks. Ma arvan, et mina olen küll paremaks muutunud." Just tänu karate harrastamisele on ta enesekindlam ja tugevama analüüsivõimega. "Aga ehk on kõige olulisem hoopis see, et võitmiseks tuleb kõigepealt võita iseennast." Ta ei mõtle siin mõnd konkreetset võistlust, vaid elu üldse.

Peale kõige muu on karate kinkinud ka fantastilise seltskonna. Inimesed, kellega koos trenni teed ja laagrites käid, saavad justkui teiseks perekonnaks. Lyle tundub, et ebameeldivaid inimesi karatesse ei satugi.

Ly arvates piirdub võitluskunstidest eemal olijate arusaam karatest sageli vaid filmiga "Karate Kid". "Muidugi teen ma selgitustööd ja ehk mul ongi õnnestunud seda arvamust veidi muuta, aga siis tuleb jälle keegi ja ütleb: aa, karate? Ja tõstab käe oma peast kõrgemale ning küsib: nii kõrgele lööd jalaga?" 

Ly on kohe mures: "Kuidas muuta arvamust, et karate on vaid noortele sportlastele, kes käivad võistlustel teisi jalaga löömas, ja selgitada, et traditsiooniline karate on keha ja vaimu arendamine ja sobib tõesti kõigile inimestele?"

Klubis on näha, et hakkama saab karatega igaüks. Olenemata soost  või vanusest või algsest füüsilisest vormist - kui ainult tahetakse!

Tartu Ülikooli karateklubi treener ja ülikooli lektor Viljar Veebel ütleb, et karateharjumusest on raske "lahti saada". "Mulle on karate hästi sisse töötatud viis saada füüsilist koormust. Nii et jätkata on lihtsam kui loobuda. Loobumiseks oleks vaja suurt pettumust," arvab ta.

Põhikooli ajal alustatud karatetreeninguid "sundis" jätkama hea seltskond ning seegi, et ülikoolitreeningutes pöörati vaimsele ja tehnilisele aspektile rohkem tähelepanu. "Trenni tulevad viisakad inimesed, kes mõtlevad ka teistele," kinnitab ta.

Ometi on Viljari hinnangul trenni tulijaid praegu vähem kui varem - inimesed tegelevad lõbusamate asjadega.

Keha ja vaimu treenides

TTÜ shotokan-karate klubi peainstruktor Alar Põllu usub, et karate tegeliku sisu leidmine – keha- ja vaimukultuuri avastamine - on eestlastel alles ees.

Trenni tullakse otsima aga nii tasakaalus füüsilist koormust (karates on haaratud inimese lihaskonnast 95 protsenti) ja head enesetunnet kui ka vaimsust ja, teistsugust maailmavaadet.

"Mina olen Jaapani karate assotsiatsiooni treenerite seas n-ö poisike, aga meie kuuekümnendais õpetajad painduvad hästi, on väga heas füüsilises ja vaimses vormis just tänu tasakaalustatud treeningule," ütleb Alar. Ta lisab, et hea enesetunde, kus pärast soojendust enam ei hingelda, saab kätte küllaltki kiiresti - kahe-kolme kuuga. Aga need inimesed, kes tahavad hirmus kiireid tulemusi näha, ilmselt traditsioonilise karate trenni ei satugi.

Trenni tulles küsitakse, kas kondid lüüakse kohe katki. Selle peale räägib üle 20 aasta karated harrastanud instruktor oma pisivigastustest. Ta on saanud põlvevigastuse suusatades ja seljavenituse köieveol, karatest on vaid pisike huulearm. Alarile tuleb meelde üks juhtum ka trennist, kus üks tütarlaps õnnetul kitsehüppel veidi viga sai. Aga rohkem mitte. Alar usub hoopis, et just tänu karatele on tal põlved ja selg terved. Talle on kunagi öeldud, et varasema seljavigastuse tõttu on ta varsti ratastoolipoiss. "Lõpetasin sportliku karate, hakkasin tegelema traditsioonilisega. Olen õppinud ära õige kehakasutuse ja seljaga on korras."

Must vöö kohustab

Ta tutvustab shotokan-karate kaht põhiteesi. Esiteks: karatetehnika - rahvakeeli löök - peab olema niivõrd tugev, et see kas tapab inimese või muudab võitlusvõimetuks. Teiseks - mis tänapäeval oluline - lööki peab kontrollima ja see tuleb peatada sentimeeter või kaks enne sihtmärki. Niisugune on täielik tehnikate valdamine.

Alar lisab, et Jaapani karate assotsiatsioonis, kuhu ka nende organisatsioon kuulub, vähemad kui mustad, erijuhtudel ka pruunid vööd ei võistlegi. Võistelda saab siis, kui on täielik kontroll oma keha ja tehnikate üle.

Alar ütleb uhkelt, et tema neljanda astme must vöö ei ole mingi privileeg, vaid kohustus. "See on kohustus olla iga päev neljas dan, anda endast igas trennis maksimum."

Aga kui palju kätekõverdusi peab karatetrenni tulles teha jaksama? "Ühtegi ei pea. Kui ei jõua joosta ühtki ringi, mis siis. Ainus, mida peab suutma - tuleb end trenni kohale vedada," ütleb Alar. "Tahtmist peab olema. Ja ütlus tasa sõuad, kaugele jõuad, kehtib siin kohe eriti."

Alar tunnistab, et temagi pole karates üliandekas. "Mu keha pole karate jaoks sugugi ideaalne." Ta kõlistab medaliposu ja ütleb, et kaotusi on tal kümme korda nii palju.

Kaitsev väärikus

Muidugi õpitakse karatetrennis ka enesekaitset. Tegelikult annab aga juba ainuüksi karate harrastamine enesekaitseoskused. "Harva tullakse kallale inimesele, kes käitub enesekindlalt ja väärikalt. Karatega tegeleva inimese selg on sirgem, pilk vaatab rohkem otse," hindab Alar. Tema meelest oskab inimene tänu karatele ka situatsioone adekvaatsemalt hinnata ja mõistagi on tähtis füüsiline külg – julgus midagi teha. Alar lisab siiski, et ette tuleb igasuguseid asju. "Mõnikord tuleb kaitsta kas ennast või teist. Ja olen ka jooksnud nii, et päkad välguvad," ütleb ta.

Karate eesmärk on Alari arvates hoopis natuke idealistlik. "Eesmärk on parem inimene, kes teeb paremaks väikese grupi, kus ta viibib, ja mõjutab suuremat. Nii lähebki kõik järjest paremaks."

Karate jagaks Alar aga laias laastus kolmeks: traditsiooniline, sport- ja šõukarate. Ja talle teeks heameelt, kui asju lihtsalt õigete nimedega nimetataks.

Trenni tulevalt inimeselt püüab Alar teada saada, mida too ikka tahab. Kui soov on teha midagi äkilisemat, filmilikku, sobib ehk hoopis lavavõitlus, kui aga ihatakse rohkem aeglast venitamist, rahulikku mõtisklemist, energia tunnetamist, võiks proovida tai chid.

Miks Alar ise karate valinud on? Karate pakub just seda, mida Alar vajab. Karate on mitmekülgne, arendab emotsionaalselt ja vaimselt. Ka rakenduslikult on karate Alari meelest võitluskunstidest efektiivseim. "Ma ei usu reaalses konfliktis keerukatesse lukkudesse ja heidetesse. Seda suudavad vaid tipptegijad."

Kuidas leida õige trenn?

1.  Uuri täpselt järele, mida trennis õpetatakse ja mida mitte.

2.  Püüa instruktori kohta võimalikult palju teada saada (kust ta infot hangib, millistes laagrites ta viimasel ajal käinud on).

3.  Tasub olla ettevaatlik, kui keegi kuulutab oma ala parimaks. Miks on siis maailmas nii palju erinevaid asju?

4.  Jälgi, missugune on trenni õhkkond.

5.  Ole ettevaatlik, kui lubatakse väga kiireid tulemusi.Allikas: Alar Põllu

Eraldi: Mis on mis?

Ate – löök

Dan – aste

Hajime – alustada!

Hai – jaatav vastus

Kachi – võit

Kata – kindlas järjekorras sooritatud tehnikad

Kumite – partneriharjutus

Ki – siseenergia

Nage – heide, viskamine

O sensei – suur õpetaja

Rei – kummardus

Ryu – koolkond, meetod

Sensei – õpetaja

Sempai – vanemõpilane

Shiai – võitlus

Te – käsi

Unsoku – liikumine, astumine

Yame – stopp, lõpeta!

Yasume – puhkus, paigal!

Võitluskunstid ajaloos

Võitluskunstid on tehnikad, mida kasutati põhiliselt kahe inimese võitluses, mis võis olla lihtsalt mäng, sport, aga ka rituaalne tseremoonia või rünnak ja kaitse. Võitluskunstidel on eri aegadel ja eri paigus olnud erinev iseloom. Mitmed võitluskunstid on maailmas eksisteerinud kaua aega enne karate esiletõusu.

Sõna "karate" pole väga vana. Esimest korda kasutati seda sõna "tühja käe" tähenduses (kara – tühi, te – käsi, tehnika) alles 1929. aastal.

Jaapani traditsioonilisel karatel on neli põhistiili, millest lahkneb lugematul hulgal  harusid.

Shotokan. Küllaltki otsekohene stiil – ei ole palju põiklemist, heiteid ega lukke. Lihtne, ratsionaalne. Enesekaitsena efektiivne. Asendid madalad. Liikumise genereerimiseks kasutatakse palju jalgu ja puusi.

Goyu-ryu. Pehme ja tugeva kontrast. Ei kasutata üksnes rusikat, vaid käe erinevaid ründepiirkondi. Palju ringjaid liikumisi, mis teevad selle pealtvaatajatele efektseks.

Shito-ryu. Kasutatakse lühemaid tehnikaid, asendid stabiilsemad, liikumisele pööratakse veidi vähem tähelepanu.

Wado-ryu. Rakendatakse lühikesi teravaid tehnikaid, palju on põiklemist, heiteid, lukke. Hästi ratsionaalne.

Veel Jaapani relvata võitluskunste:

Ju-jitsu oli algselt samuraide relvitu võitlusstiil, mis võis olla võitlusväljal laastavalt jõhker. Termin "õrn kunst" on tegelikult põhimõtete ja tehnikate kirjeldus, mis on  võitlusstiili põhialus. Ju-jitsu veel täpsem tõlge oleks "paindlik võitlusstiil".
Ju-jitsu arendati võitlusstiiliks, mis koondas paljusid tehnikaid. Osale nendest rajati teised võitlusstiilid, nagu karate, aikido ja judo. Nii aikido kui ka judo on nüüdse ju-jitsu järglased.

Aikido on Jaapani võitluskunst, mis sisaldab mõningaid heiteid ja liigestelukke, mis on tuletatud ju-jitsust, ning mõningaid heiteid ja teisi tehnikaid kenjutsust. Aikido eesmärk ei ole lüüa vastast käe või jalaga, vaid kasutades ära ründaja oma energiat, saavutada kontroll tema üle või heita ta endast eemale.

Üks võimalus tõlkida "aikido" eesti keelde on "vaimu harmooniline tee". See on nii ka tänapäeva aikidos, kuigi eri stiilid rõhutavad vaimset aspekti eri määral. Kuigi idee, et võitluskunst püüdleb rahu ja harmoonia poole, võib tunduda paradoksaalne, on see aikido kõige esmane püüd.
Allikad: Alar Põllu,http://www.wadokai.ee ,http://www.taikikai.ee