Algul, nagu igale sportlashingele kombeks, ei pööranud ma valudele suurt tähelepanu. Ju nii peabki olema, mõtlesin. Ikkagi märk, et treeningud on läinud pinge poolest täkkesse, oletasin. Aga eksisin.
Achilleuse kõõlused, mis kolm kevadet tagasi tuikama hakkasid, muutusid järjest hellemaks. Ja valusamaks. Lõpuks ei kannatanud need enam kerget puudutustki. Kuni möödunud kevadel, pärast kaks aastat kestnud pause ja puhkusi, süste ja nõelravi ning kreemidega võidmisi jäi veel vaid üks võimalus - usaldada end kirurgi terava noa alla.
Tagantjärele tarkus traumat olematuks ei tee, ent küllap aitavad mu õppetunnid hoiduda teistel harrastussportlastel kannakõõluse hädadest, mis on kerged tekkima ja neetult visad kaduma. Seda sai eelmisel kevadel oma Achilleuse trauma tõttu tunda ka olümpiavõitja Erki Nool.
Petlikud abinõud
Valud, nagu selgesti mäletan, tekkisid mul ülesmäge 200meetriseid lõike silgates. Noorpõlves enam kui poolteist kümnendit tagasi, kui jooksin Eesti meistrivõistluste B-finaali tasemel 800 meetrit, sai just sedasorti treeninguga hooajaks kiirust ja jõudu arendatud. Kuid ligi 40aastase lihased ja kõõlused on siiski õrnemast materjalist kui 20aastasel.
Ilmselt olid "ahhilkad" lõigutrenni ajaks oma esimesed triibulised salahilju juba kätte saanud. Talvel oli lumevaaludes maanteeäär jooksmiseks sageli libe ja sopane, mistõttu keerasin autode poolt puhtaks kihutatud asfaldile. Sellel oli küll kindel ja mõnus silgata, kuid tõenäoliselt said kannad üksjagu vatti. Toona ei osanud ma seda aga karta, sest vanasti olin talviti hädas pigem luuümbrise põletikuga.
Hooaja alguseks välja löönud kannakõõluste valu oli mulle midagi täiesti uut ja senikogematut. Püüdsin sellest mitte välja teha, sest soov üle pika aja oma lemmikalal noorte meestega mõõtu võtta ei lubanud kurta ega hädaldada. Ent soojendusmäärete kasutamine ja sage venitamine andsid pigem petuefekti: tekkis mulje, nagu oleks valu ületatav ja trauma seega tõrjutav. Paraku ei olnud.
Tuntavat kasu ei tõusnud ka pikast jooksupausist ega ultraheliravist. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui lasin Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku dotsendil Aalo Elleril, kes on kannatraumasid ravinud juba ligi 30 aastat, teha kõõluse ja sääre sidekelme vahele põletikuvastase süsti. See lükkas kõõluse põletikulistest liidetest lahti ning kaks nädalat hiljem sain taas normaalselt joosta.
Liigsed spurdid
Ilus jooksuaeg kestis ligi pool aastat. Küllap säästsid jalgu ka spetsiaalsed, pikivõlvi ja kanna positsiooni toetavad tallad, mille lasin valmistada pärast seda, kui TÜ kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku direktor Rein Kuik oli teinud jala koormusjaotuse analüüsi. Pööre saabus pärast juhukohtumist maratoonar Pavel Loskutovi juhendaja Harri Lembergiga, kes mainis, et kui soovin pisutki kiirust arendada, pean pikkade krosside järel tegema paar sajameetrist lõiku. Sest muidu harjuvad lihased aeglase tööga ära.
Need kiirendused, nagu selgus, olid liiast. Juba nädal hiljem hakkas parem kannakõõlus uuesti tuikama. Läks pisut paksukski. Aalo Eller tegi järjekordse hormoonisüsti.
Võib-olla oleks too süst mu hädad kas või ajutiselt alistanud, ent ühel päeval libastusin toimetuse trepil tormates nii rängalt, et rebestasin parema jala sääremarjalihase. Kuid tollal ma ei teadnud, et trauma oli sedavõrd tõsine. Panin kohe külma peale, nädal aega käisin veidi kangelt. Seejärel alustasin aga suusatreeninguid, sõitsin läbi kõik Estoloppeti maratonid - tõsi, klassikasõidud tuli valutava jala tõttu läbida valdavalt paaristõugetega -, kuni kevadel, kui suusad keldrisse viisin, ei saanud ühtäkki enam õieti kõndidagi.
Ultraheliuuring näitas, et parem kannakõõlus on kaks korda paksem kui vasak ning lihaserebestuse kohale on tekkinud tollise läbimõõduga verevalum, mis oli talve jooksul sidekoestunud. Ilmselt vähendas hematoom lihase elastsust ja liikuvust ning ajas parema kannakõõluse taas kord valulikuks. (Vasak jalg on püsinud töökorras pärast esimest ravikuuri kaks aastat tagasi.)
Aalo Eller ja tema kolleeg Toomas Tein otsustasid: tuleb lõigata.
Hiline taastumine
Operatsioon polnud midagi hullu. Tänu alakeha tuimastusele ei saanud arugi, kui Eller jala lõhki lõikas, et puhastada kõõlus põletikulistest liidetest ning eemaldada sidekoestunud verevalum. Juba sama päeva õhtul sain karkudega koju liibata.
Ometi tegin seejärel, nagu hiljem selgus, suure vea. Jäin liiga kauaks, rohkem kui kaheks nädalaks karkudele ning hoidsin haiget jalga muudkui õhus. 20 cm pikkune õmmeldud haav ajas kogu jalalaba lihtsalt sedavõrd paiste, et kuidagi ei tekkinud tahtmist seda maha toetada.
Oleksin pidanud vastumeelsusest üle saama. Sest viimaks muutus jalg niivõrd kangeks, et suutsin seda järel vedada üksnes nagu lombakas balletitantsija - pöid tugevasti väljapoole keeratud. Sellise sandina maandusin TÜ kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeudi Margus Mustimetsa massaazhilauale.
Ja mis selgus: parem reis oli passiivse kolme nädalaga jäänud 2,5 ja säär 1,5 cm peenemaks. Arvestades kehakaalu 67 kg pole see sugugi väike kaotus. Teiseks, mis veelgi olulisem: Mustimets ütles, et oleksin pidanud taastusravi alustama juba kolmandal päeval, mitte alles kolmandal nädalal pärast lõikust.
Võrreldes sellega, kui muretult Erki Nool kaks ja pool kuud pärast oma Achilleuse kõõluse lõikust staadionil ringi silkas - ja lubas teivashüppes koguni viiest meetrist üle lennata -, läks minu paranemine alguse viivituse tõttu märksa visamalt. Üle kahe nädala kulus üksnes selleks, et õppida taas inimese moodi käima. Ajapikku kogunenud turse ja kangus ei tahtnud isegi Mustimetsa vilunud käte all kuidagi järele anda.
Alles kolmandal taastusravinädalal lubas Mustimets mu lindile arglikult jooksma. 4,5 km/h oli kiirus, millest alustasin. Kuus minutit korraga, ei rohkem.
See on nii kesine tempo, et jooksjana ei teinud ma nõnda aeglaselt vist lõdvestustki. Aga võib-olla sellest kõik hädad algasidki, et pingutasin liigse innuga ega mallanud trenni lõdvemalt võtta. Ja targemalt teha.
7 kuldreeglit kannakõõluse hädadest hoidumiseks
1. Kõõlused vajavad pidevat hoolt. Valu vähenemine ei tähenda veel, et nad on terveks saanud.
2. Kasuta enne treeningut soojendavat salvi.
3. Jahuta pärast treeningut kõõluseid, näiteks sulata kõõluse kohal üks-kaks jääkuubikut.
4. Valu korral määri päevas kaks korda peale ravisalvi.
5. Pane trennis kindlasti kanna alla kõrgendused, samuti kasuta kõrgendusi kangiharjutusi tehes.
6. Tee venitusharjutusi valu piirini, ka raskustega.
7. Valu korral aitavad füsioteraapia ja magnetravi.
