Reet Aus: "Teen seda, mida õigeks pean!"

Eesti esimese disainerina valiti maailma prestiizhikamale moeüritusele London Fashion Week\'ile osalema Reet Aus.

Kuidas valiti Sind osalema Londoni Moenädalal? Mida see samm sinu enda jaoks tähendab?
Osalesin konkursil, mis tähendas esimeses voorus oma kontseptsiooni tutvustamist ja kavandite/moefotode esitamist. Pääsedes teise vooru, esitasin 5 valmistööd, mille põhjal langetati otsus.Mida see minu jaoks tähendab... Et tasub teha seda, mida õigeks pead ja mis meeldib, olgugi, et vahest on raske. Sõltumatuse säilitamine tänases moemaailmas ei ole sugugi nii tavaline.Kus ja millisel päeval Sinu loomingut LFW-il näha saab?
Minu looming on 20.-24. veebruaril nähtaval LWF-i raames Esthetica näitusel. Esthetica on osa LFW-ist, mis on keskendunud keskkonnasäästliku moe tutvustamisele. 24. veebruari õhtul on etendus kitsale ringile ühes kunstistuudios.

Millised on Sinu tulevikuplaanid? Väidetavalt hakatakse Sinu asju müüma ka Londoni butiikides. Räägi sellest mõne sõnaga.See on olnud väga huvitav projekt proovida tulla samale turule brändidega, mis opereerivad minust väga erinevatel alustel. Pean siinkohal silmas eetilist tootmistsüklit. Üldjuhul on maailmas nii, et väiksed sõltumatud ettevõtted neelatakse ühel hetkel suuremate poolt alla. Kuna see projekt on osa mu doktoritööst ja ma olen proovinud leida nö uut ärimudelit, siis võtan seda kõike huvitava eksperimendina, mis tähendab, et me teeme omalt poolt parima, et plaanid õnnestuksid. Järgmine samm oleks hakata müüma Londoni mõnes butiigis oma kollektsiooni. Olen pikalt töötanud tehnoloogia kallal, kuidas võimalikult suures koguses ülejääke muuta disaini abil kantavateks ja ilusateks riieteks. Sest taaskasutusmoe põhiline probleem ongi see, et väga vähesed on leidnud selle võimaluse. Üldjuhul teevad ju kõik ainueksemplare, see aga ei aita väga palju kaasa probleemi tegelikule lahendusele. Nagu ütles mulle paar õhtut tagasi üks Briti keskkonnateadlane, et tegelikult on meil ainult kaks väga tõsist keskkonnaprobleemi - vesi ja ülerahvastatus... Tekstiili- ja moetööstus on aga põhilised vee saastajad. Arvan, et iga endast lugupidav moetööstur peaks siinkohal väga tõsiselt järgi mõtlema, millist materjali ta kasutab, kus see toodetud on ja kus valmivad tema kollektsioonid? Kas tehased, kus allhanget tehakse, omavad puhastussüsteeme? Milline on iga töösturi ja disaineri vastutus? Ma arvan, et meie disaineritena peame olema valmis võtma vastutust ja näitama ka teistele, et on võimalik toota eetilistel alustel. Sest mis seal salata, selles paadis oleme me siin kõik. Väljavalituid pole.
Kus ja kas saab Sinu esitlusi peale LFW veel näha?
Veebruaris osalen ka Kopenhageni messil, siis London ja seejärel teen natuke teatrit ja hakkan uue kollektsiooniga töötama, millega lähen  suvel Berliini.

Ütle, kuidas sina suhtuksid sellesse, kui tekitataks nn. keskkonnasaastatuse maks näiteks moetööstuses?Loomulikult oleks see kindlasti üks lahendus. Kui määrata kindlaks iga toote CO2 jalajälg ja kõik, mis ületavad keskkonna taluvuspiiri, läheks maksu alla, siis ilmselt kõik tootjad oleks sunnitud kriitilise pilguga oma tootmistsükli läbi vaatama, kuna toote hind tõuseks väga kõrgeks. Me lihtsalt võtame tänasel päeval täiesti loomulikult seda, et loodusressursid on tasuta. Aga tegelikult ei ole. Kõige eest tuleb maksta ja maksta tuleb õiglast hinda, muidu läheb süsteem tasakaalust välja, nagu ongi praegu juhtunud. Ideaalne oleks, et disainerid süsteemi sees võtaksid vastutuse ja hakkaksid mõtlema, mida ja kuidas nad loovad. See on selge, et moetööstus on nii suur ja aeglane nähtus, et ei muutu üleöö. See on teadlikkuse ja kreatiivsuse küsimus, millal inimesed taipavad, et nii edasi enam ei saa ja et see on meie ühine probleem. Mitte ainult väikese rühma keskkonnainimeste probleem. www.naistemaailm.ee