Ärevushäired on kõige levinumad psüühikaprobleemid, mis tekivad bioloogilise haavatavuse, keskkonnamõjude ning stressi koostoimel. Ärevus on iseenesest kõigile tuttav tunne, mis tekib reaktsioonina olukorrale, mida peame kuidagi ohtlikuks. Kui ärevus väljendub sellisel määral, et see hakkab elu segama, võib seda häireks lugeda.
Ärevushäireid võib ette tulla igaühel. Seda, kas meil on vastav geneetiline haavatavus, ei tea me enne, kui satume stressi või ohuolukorda, millega on raske toime tulla. Vahel võib inimene end ärevuse tõttu tunda nii ebamugavalt, et hakkab muretsema oma kehalise tervise pärast ning käib paljude arstide juures, enne kui selgub halva enesetunde peapõhjus.
Tavalised ärevuse tunnused on pingetunne, kripeldus kõhus või surve kõri või pea piirkonnas, surin jäsemetes. Tuleb ette iiveldust, pearinglust, südamekloppimist, higistamist, punastamist. Mõnikord on ärevus seotud kindla situatsiooni või nähtusega: suhtlemisolukorrad, esinemine, mõni loom, putukad, roomajad, kinnised või avatud ruumid, pimedus. Ärevus võib väljenduda muretsemisena tervise ja lähedaste pärast. Kardetakse, et midagi halba võib juhtuda või kuidas me teistele paistame. Ärevushäire võib ilmneda ka ägedate ärevushoogudena, mis tekivad küllalt ootamatult koos surmahirmuga või kartusega enda üle kontroll kaotada.

Loe Pille-Riini lugu ärevushäirest ja sellega toimetulekust oktoobrikuu Anne & Stiilist.