Pillid – poolt või vastu?

Maailmas kasutab pille ehk kombineeritud hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid umbes 70 miljonit naist. Mõnikord väidetakse, et pillid on sama ohutud kui C-vitamiin, teisel päeval ähvardatakse tromboosi ja vähiga. Kas ohud on tõsisemad kui kasud?

Tekst: BRIGITTA DAVIDJANTS

Tundub, et beebipillidega seotud hirmud võib taandada sellele, et tegu on ravimitega. Ja nii neisse suhtuma peakski – vajadusel erilise tähelepanu ja kahtlusega, enamasti aga mitte. Iga ravim võib kaasa tuua tüsistusi ning kõik sõltub konkreetsest inimesest ja tema iseärasustest. Just seepärast ongi pillid saadaval retseptiga, kuigi vahel diskuteeritakse, kas lubada pillid vabamüüki. Pelgulinna sünnitusmaja reproduktiivmeditsiini keskuse juhataja naistearst Kai Haldre on sellele kindlalt vastu: “Arsti või ämmaemanda eesmärk ongi välja selgitada see väike hulk naisi, kes ei tohi pille võtta või keda peab põhjalikumalt uurima.”

Nii on rida olukordi, millega arst peab pille välja kirjutades arvestama. Kombineeritud hormonaalseid vahendeid ei tohi kasutada, kui naisel on raske diabeet või maksahaigus, migreenid, tromboos või hormoontundlik pahaloomuline kasvaja. Ettevaatlik tuleb olla ka silmatorkava ülekaalu ja suitsetamise korral. “Iga inimene on unikaalne. Meil kõigil on isiklik ja perekondlik anamnees ja eluviis. Neist kokku sõltubki, milline rasestumisvastane vahend valida,” seletab Haldre.

Paljude patsientide pahameele ja arstide murede allikaks on tõik, et pole olemas ideaalset rasestumisvastast vahendit: 100% tõhusat ja mugavat ning kõrvaltoimeteta. “Kahjuks ei eksisteeri paljudes eluvaldkondades ideaalmaailma, nii ka siin,” ütleb Haldre. “See on naise otsustada, kas valida pillid, emakasisene vahend, nahaalune implantaat, ülikorralik kondoomikasutamine, steriliseerimine või midagi muud. Küll aga ei tohiks vahendiks olla abort, mis oli siinmail aastakümneid ainus valik.“

Pillidel on ka mitmeid plusse. Need sobivad enamikule naistest ja on väga tõhusad, muudavad tsükli regulaarseks ja valuvabaks, vähendavad menstruaalvere kogust ja seeläbi kehvveresuse ohtu. Väheneb ka healoomuliste munasarja- ja rinnakasvajate, emaka- ja munasarjavähi ning seesmiste suguteede põletike risk.

Ühe levinud müüdi järgi on pärast hormonaalsete ravimite kasutamist raske rasedaks jääda. Haldre sõnul pole pillidel ja rasestumisraskustel aga põhjuslikku seost: “Kui rasedust ei soovita, ei tehta ka viljatusuuringuid ning juba olemasolevad probleemid pole enne pillidest loobumist lihtsalt fookuses. Pillikasutajad satuvad arstide vaatevälja tihedamini kui mittekasutajad ja seetõttu leitaksegi neil enam haigusi.”

Üldse on rasestumisvastased vahendid ühed enim uuritud ravimid ning Lääne-Euroopas hakati neid massiliselt kasutama 40 aastat varem kui Eestis. Tolle ajastu noored naised on praegu 60.–80. aastates. “Kui hormonaalsetel vahenditel oleks naiste tervisele väga oluline kahjulik toime, siis kuidas oleks võimalik, et Eestis on naiste keskmine eluiga tunduvalt lühem ja tervelt elatud aastaid vähem kui näiteks Hollandis, Belgias või Rootsis?” küsib Haldre.

Õigus oma kehale.

Iga arstimiga kaasnevad kõrvalmõjud ja ühegi rasestumisvastase vahendi oht tervisele pole võrreldav näiteks suitsetamise omaga. Miks siis pilliteema üldsust erutab? “Neid vahendeid kasutavad terved naised. Kui mul oleks mingi kole haigus, mille vastu arst kirjutab ravimi, ja ma saaksin tüsistuse, siis mõtleksin, et pidin nagunii haiguse tõttu rohtu võtma. Aga kui võtan ravimit tervena ja siis midagi juhtub, on juhtunul hoopis teine kõlapind,” selgitab doktor Haldre.

Ent mis on alternatiiv? Küllaga on näiteid, et eri riikide pilliskandaalid on lõppenud just soovimatute raseduste ja abortide arvu märgatava kasvuga. Kui seada ühele kaalukausile hormonaalsed kontratseptiivid ja teisele abort, ei tahaks ju enamik naisi reguleerida laste arvu abordiga. Haldre ise soovitab nii tõhusat rasestumisvastast vahendit kui kondoom: “Hormonaalsed meetodid ja emakasisene vahend on hästi tõhus soovimatu raseduse vältimisel, kondoom aga kaitseb võimalike haiguste eest.”

Kahjuks pole olemas ideaalset vahendit, millega ükski tarvitaja midagi ebasoovitavat ei kogeks. Kuigi enamik hormonaalsete meetodite kasutajaid ei tunne end halvasti ning pigem on mureks, et tabletivõtmine ei ununeks, võib ühel tekkida ebaregulaarne veritsus, teisel iiveldus, kolmandal vedeliku kogunemine ja ajutine kaalutõus, neljandal rindade hellus ning viiendal meeleolumuutused. Selleks võikski Haldre sõnul paari kuu vältel vaadata, kuidas vahend toimib, olgu tegu pillide, rõnga või plaastriga. Vajadusel saab valida teistsuguse koostisega vahendi. Kahjuks pole võimalik ette näha, mis kellelegi sobib, ja kindlasti ei tasu ühe või teise vahendi kasuks otsustades lähtuda sõbrannade soovitustest.

Mõned naised kurdavad, et pillid vähendavad seksuaaliha. “Üks levinumaid arvamusi on, et iha nõrgeneb meessuguhormooni taseme languse tõttu. Kõik, mis meie ajus toimub, on allutatud hormoonide mõjule. Ajus on nii nais- kui ka meeshormoonide retseptorid ning on võimatu ennustada, kas ja kuidas eri bioaktiivsete ainete koosmäng kulgeb. See on bioloogia,” ütleb Haldre. Paljudes naistes tekitab pillide puhul kõhedust ka päevade lakkamine. “See pole ohtlik, mitme vahendi puhul on see isegi oodatud ja soovitud efekt, mida saab teatud haiguste korral ravi eesmärgil kasutada.”

Niisiis tundub, et pillide puhul on asi üldisemas filosoofias, mis peegeldab laiemaid ühiskondlikke protsesse. Sest ega meditsiingi ole sada protsenti neutraalne valdkond. Pealegi seostuvad pillid naiste seksuaalsuse ja naudinguga. Seksuaalsus on aga nii keerukas nähtus, et siin polegi emotsioonidest pääsu.

Kasutatud allikad:

• “50th anniversary of the pill. What does this story teach us?” Johannes Bitzer
• www.amor.ee

Täispikkuses artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta jaanuarinumbris.