EKSPERIMENT | Kas vahelduvpaast on vaeva väärt?

Need kuus nädalat on tunne vaimustav: söön üle päeva kõike, mida vaid tahan, ja mu kleidid lähevad aina suuremaks! Ainuke mure: kas ma selle dieediga endale väga haiget ei tee?

Tekst: MANONA PARIS 

Lähenen Ameerikas ülistatud vahelduvpaastule (intermittent fasting) suurte eelarvamustega. Noor Ameerika arst Krista Varady avaldas hiljuti oma dieedi, kus edu saladuseks on tema uuringute valguses see, et paastuda tuleb üle päeva. Minu kui terviseteemadel kirjutava ajakirjaniku arusaamad kaalulangetusest räägivad sellele dieedile täiesti vastu. Minu varasemad teadmised ütlevad, et süüa tuleb vähe, aga tihti, ning eelistama peab toitainete poolest täisväärtuslikku lahjat toitu. Muidu kaalust alla ei saa.

Seda dieeti pidades aga sööd üle päeva, mis tahad, ilma igasuguste piiranguteta. Peaasi et iga teine päev tarbid vaid 500 kilokalorit – taas peaaegu et ükskõik millisel kujul. Ja joo palju vett. Teaduslike uuringutega on kinnitatud, et kõnealune dieet töötab – sest sellest ei tüdine. Muidu olevat inimeste peamine dieedimurdmise põhjus tüdimus – kaua sa jaksad paljast kapsast järada, kui silmapiiril on nii palju head toitu. See dieet lubab sulle, et “hea” on vaid 24 tunni kaugusel!

Algus ja süümekad.

Esimene päev uuel dieedil toob süümepiinad. Kas ma tõesti tahan nii väikese toidukogusega oma seedimist aeglustada? Kui tõsiselt ma suudan seda “näljajura” (see on dieedi töönimetus peresiseselt) võtta? Hommik toob juba palju kilokaloreid – koogieksperimendi toodang, valge šokolaadi kook tuleb ära proovida. Hiljem joon agaralt vett ja lõuna paiku hammustan riisileivakest eriti õhukese lahja singiviiluga. Õhtu saabub külas, kus laual on kukeseenekaste, värske kartul ja ohtralt salatit.

Annan endale aru, et olen 500 kilokalorit kindlalt ületanud. Kaloreid oskan lugeda juba maast madalast, olen 20. eluaastate esimeses pooles üle elanud pooleaastase anoreksiaperioodi, mil tarbisin 600 kilokalorit päevas ja tean üsna hästi, KUI vähe toitu see on. Enne magamaminekut hiilib kolme liitri vee ärajoomisest hoolimata ligi korralik peavalu. Uni tuleb valuvaigisti abil.

Teine päev – tohib kõike süüa! Väga isu nagu polegi. Annan allesjäänud koogi naabritele. Ise aga ostan endale süümekateta kõige rasvasema ja magusama jäätise. Söön selle ära ja tunnen, et rohkem nagu ei tahakski. Lõunaks on kartul paari kotletiga. Päris õhtul kõht justkui tühi polegi, piisab paarist viilust mustast leivast võiga.

Kolmas päev, teine paastupäev. Hommikul on korraks palju tööd. Pelgan, kuidas aju töötab suhkrupõuas, kuid minu üllatuseks suudab ka usin veejoomine mõtteid õlitada. Või on see püüdlikkus ja võimalus lõunauinakut teha? Selleks, et 500 kilokalorist kinni pidada, soovitab Varaday, et need tuleks saada ühe söögikorraga, tavaliselt lõunaga. Olen suvilas, kõikjal ümberringi grillitakse liha. Teen endale eraldi lahjat kanašašlõkki, söön seda kahe pisikese keedukartuli ja suure kuhja köögiviljasalatiga. On uhke tunne küll. Kõht saab väga kähku väga täis. Tagajärg: raske olla, iiveldus ja taas peavalu. Õhtu saabub varakult.

Ülejäänud nädal läheb umbes samamoodi. Kõigesöömise päevadel väga ei isutagi, aga kogu aeg on väike süümetunne peal – tunnen, kuidas söön paastupäevaga võrreldes jube palju. Ja tean, et tavalistel päevadel sööksin veel rohkem.

Paastupäeviti on hea kerge olla, eriti kuumaga rannas. Bikiinid istuvad tühjal kõhul hästi. Näljapiinu ega mõtteid toidust pole, isegi kui kõik teised ümberringi söövad. Pärastlõunati on korraks uimane tunne, kuid selle peletab üks kurk (ca 30 kcl) ja tass lahja piimaga kohvi. Loen foorumitest, et lahja kohv on vahelduvpaastujate seas tunnustatud viis nälga alla suruda.

Puhkusenädalad ja kaalukadu.

Tagasi linnas. Käik kaalu peale näitab, et tulemus pole kuigi muljetavaldav, suisa peaaegu olematu – kuskil pool kilo. Mõõdan kogused köögikaaluga üle ja saan aru, et olen iga paastupäev üle söönud.

Hakkan toitumisel karmimalt silma peal hoidma ja kaal langeb hüpates, kilo paari päevaga! Jätkan samas taktis ka järgmisel nädalal ja kaal näitab üllatavat kolmekilost miinust. Sellesse ajavahemikku jääb ka puhkusereis Tšehhimaale, kus paastupäevadel päevitan oma söömatusest siledat kõhtu nudistide rannas, aga söömispäevadel naudin kõike keelatut ja rasvast kohalikust köögist – liha vahukoorega, kneedleid pekise guljašiga, marineeritud Brie juustu õlis... Tunne on imeline. “Ja seda nimetavad nad dieediks,” õhkan õhtuti, tundes, kuidas suvekleidikesed järjest lõdvemalt kehale kukuvad.

Uus kuu, ajutöö seisak.

Tagasi tööl olles läheb dieet aga üle kivide ja kändude. Näljapäevadel aju ei tööta ja töö ei suju. Söömispäevadel kipub südametunnistus piinama. Kaal langeb aeglaselt. Märkamatult on möödunud kuu ja ka teisest on juba kaks nädalat läinud.

Igapäevane kaaluleastumine hakkab trotsi tegema. Kuuenda nädala lõpus kaal ei langegi. Uurin Varady koduleheküljelt, mida ta räägib kaalulangusplatoo kohta, ja olen veidi pettunud, sest seda teemat välditakse. Varasema kaalulangetusteadmise varal nendin, et alguse kiire kaalulangus on pannud keha kokkuhoiurežiimile. Seetõttu ma alla enam ei võtagi.

Tunnen end ka veidi petetuna. Tean, et kui hakkan nüüd uuesti sööma, kolivad kõik mahavõetud kilod kenasti puusadele tagasi. Otsustan olla visa, kuid paastupäevi hakkab saatma peavalu, mis hiilib kohale kuskil kella neljaks pärastlõunal ehk siis, kui veresuhkrutase on kõige madalam. Lükkan küll söömist ettepoole, kuid vastik uimane olek ei kao.

Otsustan suurendada paastupäevade kaloraaži 1000 kilokalorini, et saavutatut hoida. Nii soovitab Varady teha, kui soovitud kaal käes.

Mida ma õppisin.

Et kiireid lahendusi pole. Otsustasin, et üritan nigelast mängust parima kaasa võtta – harjumuse süüa väiksemaid portsjoneid ja arvutada toidukorra kalorsust. Ja ikkagi ülepäeviti vaadata, kas äkki peaks täna veidi lahjemalt võtma, kui eile sai õhtul suur pitsa sisse keeratud.

Dieedi idee on ju hea: sa pead pingutama vaid ühe päeva ja juba homme saad kõike süüa. Kuid tegelikkuses pole asi nii roosiline – toit on keha kütus ja nii äärmuslik paast tähendab sedagi, et peaga tööd teha saad ka alles järgmisel päeval. Ja sellega ma küll ei lepi.

Oh, kuid selle kuue allavõetud kilo eest olen ma ikkagi väga tänulik!

Täispikkuses artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta oktoobrinumbris.