Naised, kes tõmbavad ligi luusereid, petjaid, ärakasutajaid, joodikuid: arvasin, et pole unelmate mehe tähelepanu väärt

Kas sinagi tunned mõnda naist, kes on nagu tropimagnet ja leiab endale alailma luusereid, keda poputada? Või oled ehk ise kokku puutunud joodiku, petja, ärakasutaja või muud sorti nõmemehega?

Naised, kes armastavad liiga palju, hõljuvad kogu elu seebiooperlikes suhtevõrgustikes, roosad prillid ninal, kuni ühel hetkel reaalsus neile nagu ämbritäis külma vett kaela sajab. Oma draamasid olid meiega nõus jagama suhtesõltuvusest tervenenud Annika (34) ja Helina (28), et julgustada teisigi abi otsima ja elus muudatusi tegema.

Liigarmastajate mõiste tõi rahva sekka psühhoterapeut ja mitmete menukate raamatute autor Robin Norwood, kelle soovitused on julgustanud paranemisteed otsima tervet põlvkonda suhtesõltlasi. Naised, kes armastavad rohkem, kui neile kasulik oleks, elavad Norwoodi sõnul enda loodud illusioonide maailmas. Nad valivad ja armastavad ennastohverdavalt mehi, kes on emotsionaalsed invaliidid, võimetud vastuarmastuseks ja tõeliseks läheduseks. Kas kõlab tuttavalt?
Sellised tüübid tõmbavad suhtesõltlasi ligi nagu magnetiga, sest märtrirolliga harjunud naised saavad neilt alandlikult vastuarmastust kerjata. Oma peas ei anna need naised reaalsusele ruumi, vaid loovad kujutluspildi partnerist kui kangelasest, kes neid argihallusest päästma on tulnud. Seejuures ei oma mingit tähtsust, et päriselus on väljavalitu töötu, laisk ja ülekaalus õllelemb, kes naist ära kasutab. Alles orkaanisuurune kriis, mis liigarmastaja väljamõeldud maailma tuhandeks killuks lööb ning neid maa peale tulema sunnib, suudab naise silmad avada. "Ent parem hilja, kui mitte kunagi," kõlab oma loo rääkinud Annika optimistlik seisukoht.

Ma peaksin olema parem.

Meeldiva olekuga kõrgharitud Annikal on seljataga Ameerika mägedele sarnanevad suhted alkohooliku, töönarkomaani ja elumehega. Praegu naudib ta üksindust ja hoiab teadlikult meestest eemale, sest peab enda sõnul veel vaeva nägema, et suhtesõltuvusest lõplikult terveneda.
"Ma olin aastaid nagu puupea, kes ei saanud ega saanud aru, et kui sa valid endale konnmehe, siis ei muutu ta printsiks, ükskõik kui palju sa teda ka ei suudleks!" muigab Annika eneseirooniliselt. "Kui minu armusuhtes jobu printsiks ei moondunud, vaevlesin depressioonis ja mõtlesin, et pean lihtsalt rohkem pingutama: salenema, õppima paremini süüa valmistama, voodis imetrikke tegema. Ent minu ponnistustest hoolimata jätsid isegi kärnkonnad mu maha! Mehed haistavad seda, kui naine meeleheitlikult suhtes tahab olla, ja see tõukab neid eemale," usub nüüd ennast patoloogiliseks meestepoputajaks kutsuv naine.
Paar aastat tagasi saabus Annika ellu murrang. Järjekordselt ühe libeda elumehe ringiaelemise pärast öö otsa ulgudes tabas Annikat hommikul nagu välk selgest taevast mõte, et äkki on viga temas endas, et ta pidevalt imelikke mehi ligi tõmbab? Ja veelgi enam, äkki leidub selle vastu rohtu? "Siis hakkasingi terapeutide juurest abi otsima. Mulle tehti selgeks, et mu käitumise juured peituvad minu üliranges kasvatuses: meie peres ei olnud kombeks tundeid välja näidata ja veel vähem tohtis neist rääkida. Ka täiskasvanuna keskendusin tegutsemisele ja teiste probleemide lahendamisele. Oma soovide eitamine oli see, mis mind kriisi viis."

See on nii, sest ma luban sel nii olla.

Terapeut aitas Annikal mõista, et me võime lõputult kiruda inimesi, kes meid ära kasutavad, aga kokkuvõttes oleme ju ise need, kes sellel sündida lasevad. Ka nõmedaid partnereid valime ise. "Õppisin võtma vastutust oma õnne eest enda kanda ja oskan nüüd ennast armastada," räägib naine. Tema enesekindlast ja elurõõmsast olekust ei paista kuidagi välja, et tegu oleks suhtesõltlasega – kaks aastat psühhoteraapia, metsajooksu ning riiulitäie kolmes keeles eneseabiraamatutega on Annikale tõesti hästi mõjunud.
See aga ei tähenda, et suhtesõltuvus oleks igaveseks ületatud ja unustatud – töö selle teemaga kestab edasi. "Vahel tulevad mulle muidugi endiselt peale sundmõtted. Näiteks et ma pole piisavalt hea. Või taasärkab minus "sotsiaaltöötaja" ja mul tekib kange himu mõnda hädist meest aidata. Aga siis kutsun ennast korrale." Ajuti vähkres Annika ööde kaupa unetult, sest teda vaevas hirm lõpliku üksijäämise ees, teinekord sundis murelik meel teda liiga palju veini jooma. "Otsustasin siis, et kui ma tunnen ennast hüljatu ja õnnetuna, teen veini asemel hoopis iga kord nii palju kätekõverdusi, kui suudan. Naljakas, aga see tõesti mõjub! Olen jõudnud 45ni! Pärast oled nii väsinud, et lollid mõtted kaovad peast," pajatab ta heatujuliselt. Ka üksindust on Annika õppinud vähem pelgama. "Üldiselt võin öelda, et olen suhtesõltuvusest tervenemas ja oskan juba enda juures märgata käitumismustreid enne, kui nende mõjul tegutsema hakkan. Kõik ei muutu nagu võluväel. Kannatlikkust on vaja."

Halastusseks ja tagatiseta laenud.

Pikajuukseline riigiametnik Helina naljatab, et tahtis teatud perioodil oma korteriuksele kirjutada sildi: tasuta hingeabi, halastusseks ja tagatiseta laenud. "Valisin endale alati nägusaid ja hoolimatuid mehi, kes tulid kohe ka majanduslikult minu kaela peale elama. Ühesõnaga – kui mul raha oli, siis maksin nende arveid... See tundub vist eemalt vaadates täiesti absurdne, aga ma pidasin sellist ärakasutamist enesestmõistetavaks. Mõtlesin, et nii ju suhe toimibki, et üksteise elu võimalikult heaks muudetakse."
Helina kasvas peres, kus alkoholilembeline isa nii oma naist kui ka tütreid pidevalt alavääristas. Helina ema rabas kolme koha peal töötada ja kannatas abikaasa mõnitusarsenali vaikides ära. "Ma arvasin, et ma pole unelmate mehe tähelepanu väärt," ütleb Helina. "Mulle oli väiksest saadik kodus sisendatud, et ma pole eriti ilus ega tark ja pean õnnelik olema, kui keegigi mind üldse tahab – ning et abielu on minusugusele õnne tipp."
Täiskasvanuna suhtes olles tabas naine end enne magamaminekut muretsemast, kas ta ikka triikis kallima särgid piisavalt sirgeks või kas ta peaks laenu võtma, et mees üllatuseks palmisaarele sõidutada – ikka selleks, et teda maha ei jäetaks. "Saan nüüd aru, kui haige ma olin. Üritasin nagu meeste armastust kuulekuse ja alandlikkusega ära teenida," kirjeldab Helina oma probleeme, mida ta väga kaua endale ei tunnistanud. Naise klammerdumine ja sisemine ebakindlus ei aidanud kokkuvõttes mehi endaga hoida.
Lahkuminekuid elas Helina kohutavalt raskelt üle. Tema esimene ametlik abikaasa oli edukat karjääri teinud ning premeeris end ("nagu 90ndatel ikka ette tuli") kokaiiniga, ja mehe naistejanu kasvas koos tarbitud meelemürkidega. Lõpuks sattus mees seadusega pahuksisse ja maandus mõneks ajaks trellide taha. "Praegu saan aru, et see oli minu jaoks tõeline õnn. Ta oleks mu majanduslikult laostanud ja ausalt öeldes piinas mind pidev hirm, et ta oma ringitõmbamisega mind mõnda suguhaigusse nakatab," meenutab Helina. "Ent kui ta kinni kukkus, olin endast täiesti väljas. Ma süüdistasin muudkui ennast ja nutsin... Minu silmad avas lõpuks Robin Norwoodi raamat "Naised, kes armastavad liiga palju", mille üks tuttav mulle jõuga kätte surus. Norwood kirjutab seal, et liigarmastus ei tähenda tõelist armastust teise inimese vastu, vaid kramplikku kinnisideed armastusest."
Helina ütleb, et enda diagnoosimiseks kulus tal umbes kümme minutit. Ta mõistis, et vajab abi, ja võttis ennast käsile. Naine elas mõnda aega tsölibaadis, vaevles kuude kaupa enesehaletsuses ja nuttis märjaks virna taskurätte.

Reklaamlause iseendale.

Helina teab, et kõigil inimestel ei käi see klõpsust, et ta võtab midagi pähe ja siis kohe nii ongi, igaveseks. Ta tunnistab, et pikk ja valulik protsess oli kõike muud kui lihtne. Aga soov paremat elu elada ja halvad minevikukogemused hoidsid teda rajal – vähemalt suurema osa ajast. Helina luges anonüümsetele alkohoolikutele ja kaassõltlastele mõeldud 12 sammu programmiga seonduvat kirjandust, palvetas, mediteeris ja tegi joogat.
Ent siiski ei läinud kõik kohati nii libedalt, kui ta sisimas lootnud oli. "Vahel helistas mulle minu kunagine armuke ja tahtis külla tulla. Sain aru küll, et tal oli lihtsalt vaja kohta, kuhu ööklubist maanduda, aga ikkagi lubasin tal tulla. Hommikul olin siis enda peale vihane ja pettunud, et ma selline jalamatt olen. Aja jooksul siiski suutsin ennast kokku võtta."
Helina näole ilmub naeratus: "Ma korrutasin endale nagu mantrat L'Oréali reklaamloosungit "Sest olen seda väärt!" ja avastasin paari kuu möödudes, et enesest lugupidamist on võimalik arendada."
Kulus paar aastat ja Helina leidis enda kõrvale kena inimese, kellega ta on praeguseks kihlunud. "Algul oli mul lausa imelik, et keegi tänab õhtusöögi eest, või kui haige olen, toob mulle apteegist rohtu ega õienda, et peaksin kaalus alla võtma! Saan täna aru, et kui ma oleksin vanadesse käitumismallidesse kinni jäänud, poleks ma suutnud luua suhet enesekindla ja terve maailmavaatega mehega," ütleb naine.
Teistel suhtesõltlastest naistel soovitab Helina hakata oma elu elama ja enda asjadega tegelema. "Ma olin alati teiste probleeme lahendanud ja enda elu elasin nagu tagaplaanil, kui selleks aega ja energiat oli. Nüüd näiteks mediteerin hommikuti, et ennast uueks päevaks hea tujuga häälestada. Mul on kena kodu ja hea mees kõrval ning me suhtleme nagu võrdsed partnerid: ma pole tema alam ega teener. Julgen tõesti öelda, et olen õnnelik."
Raamatu "Kaassõltuvusest vabaks" autor Melody Beattie rõhutab, et iseendale sisendatud uskumused, nii head kui ka halvad, muutuvad aja jooksul tegelikkuseks ja seega on paranemine võimalik mõttemallide muutmise abil. Ent vastutust paranemise eest ei saa teiste kaela veeretada. "Teised inimesed võivad meid küll aidata, juhatada ja toetada, ent õpitu elluviimise eest vastutame ikka ise."

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta aprillinumbris.