Mis on toitumishäire ortoreksia ja kuidas seda ära tunda?
Huh. Toidupoes käimisest on saanud täiskohaga töö, milleks tuleb võtta lausa eraldi päev. Mõni ime, et pere vigisema hakkab, kui valin ostlemiseks kauaigatsetud puhkepäeva! Ja ma pole ainus, kes korraliku toiduvalimise pärast muretseb: 79% teist, kallid Anne & Stiili lugejad*, veerivad koos minuga hoolikalt peenikest kirja pakenditel ja lausa 60% on nõus maksma kõrgemat hinda, kui vaid toit ise teie arvates tervislikum on.
Miks see meid hulluks ajab?
Tegelikult on toit ja selle ümber keerlev hullus puhtal kujul jõuka lääne ühiskonna probleem. Meie ajal on sööki nii palju käes, et küsimus pole mitte selle olemasolus, vaid omadustes. Teadagi pole see kõikjal maailmas nii – on kurioosne, et ajal, mil kolmandik maailmast üritab “õigesti” toituda või kaalu langetada, sureb ülejäänud maailmas ikka veel inimesi nälga.
Toitumisega on seotud terve plejaad vaimseid häireid. Psühholoogide sõnul pole siin põhjuseks mitte toit, vaid muud probleemid. Söömishäire sümboliseerib soovi saada mingi osa oma elust kontrolli alla ja poputada kõikuvat eneseusku. Äärmuste kahjulikkusest on palju juttu tehtud ja neid raskeid haigusi võetakse tänapäeval õnneks ka tõsiselt. Iga nüüdisaegne naine teab, et ennast näljutada ei tohi, seda nimetatakse anoreksiaks, ning ka liigset kõhutäit oksendamisega leevendada on kahjulik, see on buliimia.
Kusagil nende kahe tuntud haiguse läheduses luurab aga üsna laialt levinud toitumishäire, mida on hakatud meedias kutsuma semireksiaks. Ametlikult pole seda veel häireks liigitatud, ent psühhiaatrid üle maailma kurdavad, et toitumisega seoses ilmneb üha uusi ja uusi omavahel kombineeritud häireid. Semireksia tähistab alalist muret oma söögi ja välimuse suhte üle, minemata siiski näljutamise või oksendamiseni – ehk siis pidevat bridgetjoneslikku kalori- või ühikuarvestust. Kaalutlusi, et näe, täna sõin tüki sealiha, homme tuleb teha salatipäev, ja kuna saabumas on rannahooaeg, oleks parem proovida mõnda aega veedieeti. Täiesti normaalsele kaalunumbrile vaatamata teatamist, et ei, ma ei tohi täna torti võtta, kuna eile pistsin pintslisse terve pitsa. Ausalt, ma ei tea naist, kes poleks mingil eluperioodil sellist juttu suust välja ajanud.
Teiseks laialt kõneainet pakkuvaks vaevuseks on ortorexia nervosa. Termin tuli käibele aastal 1997, kui Colorado arst Steven Bratman nimetas nii toitumishäiret, mille puhul inimene on ennekõike mures, kas ta teatud kaanoneid järgides ikka sööb õigesti. Ortoreksia pole veel päriselt kirjas haigusena ning erinevalt anoreksiast või buliimiast pole (selle all kannataja enda arvates) õigesti toitumise taga ilmtingimata soovi oma keha muuta või kaalu langetada. Ortoreksia ohuks on, et teatud sedeli järgi toitudes on kerge viia kehas tasakaal paigast ja tulemuseks on tõsised haigused, nagu südametegevuse puudlikkus, viljatus või isegi infarkt. Seetõttu peaks tõsiselt mõtlema, enne kui minna kaasa mõne järjekordse superdieedi või toitumisrežiimiga. Ka siin kehtib soovitus: pea nõu arstiga! USA statistikaameti sõnul on erinevad toitumishäired peamine põhjus, miks noored naised vanuses 15–30 haigestuvad surmaga lõppevatesse tõbedesse.
Ka eestlannadele on see tuttav teema. Anne & Stiili küsitluse kohaselt jälgib oma toitumist mõnel muul põhjusel kui meditsiiniliste näidustuste tõttu 59% küsitletutest. Muret, kas toitumine on ikka piisavalt tervislik, tunnetas kolmandik ehk 29% vastanutest.
“Ma loen siit, et olen vist ortorektik. Kõik justkui klapib – välja arvatud see, et ma pole madalama haridustasemega,” muigab 35aastane Piret, kel on ette näidata mitu teaduskraadi. Ta on lahti löönud eestikeelse netisaidi Toitumine.ee ja loetleb nüüd muiates sümptomeid, mida teab ka endal olevat. Jah, ta usub, et saab teatud sööke valides oma tervist parandada. Ei, tal pole erilisi allergiaid, mis nõuaksid spetsdieeti. Jah, kui ta ei saa tervislikult toituda, keeldub ta üleüldse söömast. Väljas söömine on talle raske, sest ta ei tea, mida see toit sisaldab. Loogiline ju?
Piret ei pea end eriliseks toitumisega üle võlli minejaks. Tema meelest on eluterve ettevaatlikkus toiduga vägagi mõistuspärane. Kui rääkida liialdajatest, ajavad talle judinad üle selja hoopiski toortoitujad. “Ma arvan, et toortoit on väga kahjulik: kõik need nitraadid, väetised, taimekaitsevahendid ja muud. Ma imestan, kuidas inimesed seda endale põhjendavad, sest enamik ei kasvata ju öko-kraami aias ise.”
Lõpeta dieet, hakka sööma?
Lihtne, kas pole? Kuid tegelikkuses võib see olla üsna valus, kui unustad oma keha kuulata. Blogija Dagmar (28), kes kasvatab meest ja last, tunnistab, et tema ei viitsi enam oma elu nii keeruliseks ajada. “Mul hakkas see “täiskohaga töö” 5–6 aastat tagasi, kui Kaalujälgijatesse läksin,” meenutab ta. Toitumise jälgimine toimis, aga lõpuks ajas juhtme kokku. “Nüüdseks olen loobunud igasuguste (pseudo)asjade pärast muretsemast.” Kui tahab, ostab Dagmar viinerit ja e-aineid ning kaloreid ei loe. “Kui suur on tõenäosus, et müügile satuvad asjad, mis meid tapavad? Väike. Samas kogu see toidu üle obsessimine ja kalorite ja e-ainete lugemine mahub kenasti ühe nimetaja alla – esimese maailma probleemid. Et kui pole muu üle probleemitseda, siis hakkame toidu pärast muretsema.” Dagmar tunnistab, et loomulikult saab ta aru tervisliku toitumise tähtsusest ja hullub, kui pole raha, et osta midagi värsket. Kuid ekstreemustesse ta enam minna ei viitsi. “Teen parem sporti, luban endale söögiks seda, mida tahan, ja tuletan meelde ütlust, et kõik hea siin elus ongi amoraalne, keelatud või tervisele kahjulik.”
Kolmandas sektoris töötav Mari (31) usub, et kui muudkui numbreid ja keemilisi tähiseid lugeda, võib toidu ja maitsete nautimine selle kõrvalt ununeda. “Ja kui enda elu hirmus keeruline tundub, siis võib mõelda näiteks tuhandetele diabeetikutele, kes oma toitumist iga päev üsna täpselt jälgima peavad.”
Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi juht professor Raivo Vokk ütles mõni kuu tagasi meedias, et mürgisem kui meie toidulaual leiduv, on kindlasti saastatud linnaõhk – ometigi ei tekitata selle pärast pidevat paanikat. Mis puutub tervislikku toitumisse ja kaalunumbrisse, siis tema sõnul on küsimus vaid kogustes ja terves mõistuses. Vahest ongi selles kogu nõks, kuidas Pandora laekast oma toit kätte saada?
Kas sul on kalduvus toitumishäirele?
Kas sa loed pidevalt kaloreid, isegi olles normaalkaalus?
Kas sa ei suuda väljas või külas süüa, sest miski ei sobi sulle?
Kas sa jätad söögikordi teadlikult vahele, sest oled varem millegagi “patustanud”?
Kas oled kehtestanud karme toitumisreegleid, nagu lemmiktoitude vältimine või portsjonite poolitamine?
Kas toidupoes käimine on muutunud peavaluks, sest sobiva väljaraalimine võtab tunde?
Kas oled visanud täiesti korraliku toidujäägi prügikasti, et hiljem näksima ei läheks?
*Anne & Stiili ning Naistemaailm.ee korraldatud küsitluses osales 759 naist. Tulemustes võtsime arvesse 19-45 aasta vanuste naiste vastuseid, mida oli kokku 636.
Täismahus artikkel ilmus 2012. aasta Anne & Stiili juulinumbris.
