Kui aga varane ärkamine päevakorrast kadus, olin igavesti üllatunud, et keha hakkas hommikuti uuest igatsusest kõnelema. “Natukenegi kohvi, õige natukenegi!” andis keha märku.

Ühel hetkel avastasin, et kogused aina kasvasid. Kui algul tähendas juba teine kohv sellist latakat, et silmad olid enam-vähem pahupidi ja süda puperdas, siis peagi võisin märkamatult neli-viis tassi sisse kallata.

Umbes selline oli seis ka hommikul, mil 

Jaga
Kommentaarid