Saarlanna edulugu: kui kaks töötut hakkavad rääkima, kuidas nad nüüd avavad loomaaia, siis võibki tunduda: appi, nad hakkavad ära keerama!

Ta on mänginud tagaajamist 60 km/h kihutava nanduga ning jalutanud hotellipargis 15kilost kilpkonnapoissi. Päevast, mil sai naljaviluks lendu lastud mõte – mis oleks, kui teeks Saaremaale loomaaia –, on Mirge Arge olnud valmis jooksma oma unistuse nimel mitte ainult mööda metsatukki ja Euroopat, vaid ka läbi bürokraatia- ja rahaseinte.

Möödunud aastal sai külastaja käe läbi hukka aastane krokodillipoiss Kusti. „Ta sai kiviga pähe nii tugeva löögi, et teda ei õnnestunud päästa. Sa ei tule sellise asja peale. Ma ei tule ka selle peale, et pean tiigi ääres parte kaitsma, sellepärast et isa korraldab mängu, milline tema neljast lapsest pardile kiviga pihta saab.“

Kui suu imestusest lahti vajub – isa?! –, kordab Mirge end: „Jah, isa, mitte lapsed omavahel. Hästi palju on tulnud inimesi harida, sest nad on nii kaugele läinud loomadest. Meile on tulnud selline uus huvitav termin nagu laste vabakasvatus, mida on enda jaoks natuke valesti mõtestatud. On võetud selline arusaam, nagu nüüd ma ei pea üldse oma last õpetama. Ja see on meile päris suur proovikivi olnud – kuidas luua turvaline keskkond? Esiteks loomadele, kes on minu prioriteet, ja teiseks teistele külastajatele. Sel aastal sain aru, et tegelikult ka oma töötajatele. Kui meil sai hiljuti isegi töötaja lapse käest kiviga selga ja lapsevanem ütles, et tema ei teadnud, siis me tegelikult oleme kohas, kus mitte keegi pole mitte kellegi eest kaitstud.“