Restoranide juht Jaanika Tigasson meenutab valentinipäeva õhtut Eesti tipprestoranis: tundsin, kuidas kogu saal läks pingesse

Haavale soola, argisele vürtsi. Pisarad olgu kibedad. Uni magus. Kui nälg näpistab, siis elu isutab. Restoranižonglöör Jaanika Tigasson palub lauda.

Pikki aastaid võis kesklinnast Pirita poole sõites märgata Kadrioru pargi veerel maamärki möödunud aegade hiilgusest. Vapralt kõrguvat 19. sajandi puitvillat, mis jäetud meresoolaste tuulte räsida. Kui kunagise suveresidentsi aias viimaks hoogne ehitustöö algas – laudis võõbati hämarhalliks ning akende ette kerkisid vildikatoonides vitraažid –, tärkas lootus, et maja, mis surmale võlgu, ärkab taas elule.

2016. aasta lõpus hakkaski uinuv kaunitar vaikselt ringutama. Saalis läitus valgus. Kostus muusika ja kõlisesid klaasid – seda kõike äsja avatud restorani Mon Repos auks. Umbes tol ajal kohtasin esimest korda ka Jaanikat. Sammudes pikalt imetletud maja treppidest üles, tundsin kummalist ebakindlust. Gatsbylik atmosfäär – õhus heljuvad kallihinnalised parfüümid ja kuulsa pitseriga pidurüüd – oli miski, mille keskel tundsin end mugavalt vaid mõttes (või Fitzgeraldit lugedes).