Mitmekülgne mürk: botoxiga depressiooni, peavalude ja liighigitamise vastu

Olin alati arvanud, et sõna “Botox” tähistab mõnd “Vaprate ja ilusate” äärmuslikku edevusprotseduuri. Suur oli üllatus, kui lugesin, et sellega ravitakse ka depressiooni. Aga mitte ainult.

Uudis pani kulmu kergitama. Tuleb välja, et teaduslikult on tõepõhi all ütlusel: “Naerata – ja maailm naeratab sulle vastu.” Nimelt annab nägu ajule signaale selle kohta, mida tunda, milline mõtete ja ajukeemia “plaat” mängima panna. Pidevalt murekortsus otsmik, pinges suuümbrus ja kipras kurjusekorts silmade vahel andvat ajule märku, et olukord on kehv, on põhjust muretseda, pinges olla, end halvasti tunda. Kui botuliin­toksiiniga (jah, sõna toksiin tähendab siin ühendis mürki) halvatakse konkreetne lihas, mis murekortsu tekitab, ei saa aju ka signaali, et kõik on halvasti. Pidev pinge näos vabastatakse äärmiselt tugeva ühte punkti kontsentreeritud lõdvestiga.

Tuleb aga välja, et üks selle aine esimesi kasutusvaldkondi oli hoopiski kõõrsilmsuse ravi – ning igal aastal leitakse uusi nähte, mille korral on botuliintoksiinist abi, olgu tegu siis seljavalude või põieprobleemide, liighigistamise või migreeniga. Praegu olevat ravimitootjal 800 patenti potentsiaalseks ravimi kasutamiseks.

Peavalusid vaigistav toime olevat avastatud siis, kui naistel vähenesid kortsuvabama ilu nimel otsmikku süstitud botuliin­toksiini järel kroonilised peavalud. Kuulsin hiljuti samasugusest juhtumist Eestis, kus iluprotseduuril käinud naine märkas peavalude leevenemist. Enamik inimesi lihtsalt ei teagi selle aine muudest kasu­tusaladest ega ole osanud ravi otsida mujalt kui aina kangematest tablettidest, leppides pidevate peavalude kui paratamatusega.

Kui ärkvel, siis valus

Tõnis* (46) ärkas ühel hommikul peavaluga. See oli 16 aastat tagasi ja valuvabu päevi enam ette ei tulnud. “Seni oli peavalu olnud vahel naise mureks, aga ma ise ei olnud seda tundnud. Valu algas, kui hommikul silmad avasin, ja selle sai unustada, kui õhtul unne vajusin. Naps aitas... aga järgmisel päeval oli sellevõrra palju hullem.” Tema krooni­lised igapäevased peavalud polnud esi­plaanil stressi­rohkete tööülesannete täit­misel, aga näiteks rahulikult telekat vaadata või lugeda – igasugune puhkehetk – oli piin. “Kuidas ma botuliintoksiinini jõudsin? See oli viimane õlekõrs. Olin käinud lõputult Eesti tippneuroloogide ja peavalule spetsialiseerunud arstide juures, proovinud igasugu ravimeid – loomulikult kõiksugu valuvaigisteid, aga ka krambirohtusid ja isegi antidepressante. Jah, viimased küll veidi vähendasid valu, aga muutusin ise apaatsemaks ja elu paistis tuimem. Teistelgi rohtudel olid kõrvalmõjud; mis mõjus seedimisele, mis tekitas allergiat.”

Peavaludega leppinud Tõnis pöördus unearsti poole, et parandada teist külge oma elus. Sealt saadeti ta neuroloogi juurde. Dr Katrin Põld rääkis talle botuliintoksiinisüstidest.