Võitlus nähtamatu vaenlasega

Öeldakse, et iseendas kahtlemine hävitab rohkem unistusi, kui ebaõnnestumine seda kunagi teeks. Hoolimata lugematutest motiveerivatest mõtteteradest võib eneseusu kursile tüürimine olla üks raskemaid ülesandeid elus.

Iseenda umbusaldamine on kui aed, kus kasvavad hirmud ja vohab ebakindlus. Iga kõhklus on kui seeme, millest võrsub umbrohuna järgmine, kuni põld upub kahtluste alla, muutes sind oma oskustes ja isikuomadustes aina ebalevamaks.

Huvitaval kombel näitavad uuringud, et vähene enesekindlus ja eneses kahtlemine ei käi tingimata käsikäes. Ka ambitsioonikad, tugevad ja iseseisvad naised, kelle CV lokkab saavutustest, võivad eneses sügavalt kahelda, mis väljendub enamasti võimetuses ennast tunnustada või tundes, et ei olda tegelikult nii hea, oskuslik või intelligentne, kui teistele näib.

Kahelda või mitte kahelda?

“Iseendas kaheldes arvestame võimalusega mitte hakkama saada,” ütleb coach Tiina Keskküla. “Kui ees ootab välja­kutse, mis sisaldab tundmatuid tegureid, võib kahtluseuss, mis paneb analüüsima ja konstruktiivselt mõtlema, olla positiivne. Kui aga enamik sinu tegemisi on seotud kahtlemisega (“Kas ma saan hakkama?”) – või veel hullem, kui sind saadab mõttemuster, et ma parem ei proovigi, nagunii ei tule sellest midagi välja –, viitab see ebakindlusele, madalale enesehinnangule ja eri hirmudele.”

Keskküla sõnul toetub n-ö tervislik kahtlemine mõistlikule arupidamisele: kui sul on unistus või eesmärk, aga kõhkled, kas suudad seda saavutada või kas teekond selleni on piisavalt turvaline, tasuks mõelda, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab.

Psühhiaatria ja psühho­teraapia keskuse Sensus kliiniline psühholoog ja psühho­terapeut Katri-Evelin Kalaus kinnitab, et paljud meist kalduvad muretsema olukorras, mida iseloomustavad muutused, ebamäärasus ja kasvav vastutus. “Muretsemine on tulevikku suunatud ennustav negatiivne mõtisklemine stiilis “Äkki mul tuleb vähk? Äkki mu lähedastega juhtub midagi? Äkki ma ei saa asju tähtajaks tehtud? Äkki ma teen vigu?”