STIG RÄSTA KOLUMN | Viltu kiskunud hetkedest perega: kui te ütlete, et teiega küll nii ei juhtu, siis lubage naerda

Ennelõunane aeg. Oled juba viis tundi jalgadel olnud. Ärganud nii umbes kell kuus. Mitte et sul oleks vaja kuskile jõuda, vaid lihtsalt ei mäleta enam aega, mil sai ärgatud nii, et keegi või miski sind ei ärataks.

Vanasti sai tihti ärgatud siis, kui isu unest täis sai. Tegid kerge ohkega silmad lahti ja virgusid nagu mõni roosinupuke, sirutades ennast päikese poole. Tekk langes õlgadelt nagu hommikukaste lehtedelt. Praegused ärkamised on ikka kohe hoopis teistsugused. Pläuh, üääää... Ah? Üles, tekk kus kurat ja esimese sammuga kohe mõne klotsi otsa. Pea uimane otsas, saab korra nädalas varbaga ka vastu uksepiita joostud. Aga tagasi teema juurde.

Oled juba viis tundi jalgel olnud. Jõudnud putru keeta, õues käia, mängida, pesta, mitu korda mähkmeid vahetada. Tundub, et tulemas on esimene rahulik hetk. Väike beebi on unine ja suurem laps ka maha rahunenud. Paned multika peale ja hakkad veel väikesel tital enne unne suikumist mähet vahetama, et oleks hea mõnus olla. Teen kaks kohvi ja toon need lauale diivani juurde, kus Karina toimetab. Kohv maitseb maru hästi. Viib meid korraks Andide jalamile vihmametsa koos meie Peruu giidiga – kaasas suured matšeeted, päästame mõned mägigorillad. Ma ei tea, kas Andid üldse Peruus on ja kas sellel kõigel kohviga midagi pistmist on, aga võiks olla. Meie reisi lõpetab hetkega üks uskumatute või nüüdseks juba tavaliste juhtumiste kaskaad...