Oluline teada! Kuus viisi, kuidas võidelda rinnavähi vastu
Iga raviviis on mõneti individuaalne, sest kõik sõltub vähi geneetilistest ja rakulistest omadustest, inimese vanusest, tervislikust seisundist ja varasematest haigustest. Palju oleneb ka kasvaja suurusest ja kui kiiresti see oma siirdeid ajab ning kuhu on kasvaja siirded juba jõudnud.
Tavaliselt on rinnavähi ravi meeskonnatöö. Kirurg eemaldab kasvaja. Onkoloog määrab kiiritusravi, mis tapab alles jäänud vähirakud või siis vähendab kasvaja suurust. Keemiaravi või mõni teine vähivastane ravi määratakse patsiendile samuti onkoloogi poolt. Võib-olla külastab patsient ka ilukirurgi, kes hoolitseb välimuse eest.
Tüüpilisele ravile lisaks on üle kogu Ameerika aga erinevaid ravivõimalusi, mida rinnavähki põdevad inimesed võivad soovi korral proovida. Tegemist on loomulikult katseraviga ehk nendes pole midagi kindlat. Sellele vaatamata tasub aga kaaluda plusse ja miinuseid viisidele, mis maailmas on populaarsust kogenud.
Anname ülevaate kuuest vähiravi viisist ning märgime ära nende head ja vead.
Operatsioon
See on vähiravi üks tugisammastest. Aastate jooksul on muutunud ainult operatsiooni tüüp. Paljudele naistele tehakse nüüd operatsiooni, mida nimetatakse lumpektoomiaks ehk eemaldatakse ainult koht, kus on kasvaja ja pisut ka ümbritsevat kudet, kuid mitte tervet rinda.
Mastektoomia tähendab aga terve rinna eemaldamist ja see on vähem tüüpiline protseduur. On olemas ka osaline mastektoomia, kuid selle käigus eemaldatakse siiski suur osa rinnast. Suurem osa kui lumpektoomia käigus. Kui eemaldatakse mõlemad rinnad, siis on tegemist topeltmastektoomiaga.
Nii nagu iga operatsiooniga, kaasnevad kahe eelmainitud protseduuriga veritsemis- ja infektsioonirisk.
Üks variant on ka valvur-lümfisõlme biopsia ehk rinnavähki kolde piirkonda viiakse väikeses doosis radioaktiivset ainet, mis koguneb osaliselt esimesse või esimestesse piirkondlikesse lümfisõlmedesse. Operatsiooni ajal leitakse see kõrgenenud radioaktiivsusega lümfisõlm üles. Koeuuringu järgi hinnatakse ka teiste lümfisõlmede üle ja otsustakse edasise ravi üle.
Kui valvur-lümfisõlm on vähisiirdega, eemaldatakse kaenlaalused lümfisõlmed kirurgilisel teel. Sellest võib tekkida ka lümfödeem ehk lümfiringluse takistusest tekkinud turse. See tekib pikaajalisel liigse lümfivedeliku kogunemisel nahaalusesse koesse.
Kiiritusravi
Paljud rinnavähi käes kannatavad inimesed saavad kiiritusravi. See on täpselt annustatud koguse gammakiirte, elektronide ja teiste ioniseeriva kiirguse liikide kasutamine ravis. Selle eesmärk on hävitada võimalikud allesjäänud vähirakud. Näiteks kui on eemaldatud osa rinnast, kiiritatakse tavaliselt allesjäänud rinnakude.
Kiiritusravi tehakse vahel ka enne lõikust, et vähendada kasvaja suurust ja muuta see opereeritavamaks. Suured kiirgusdoosid võivad rakke hävitada või neid kahjustada, pidurdades rakkude kasvu ja paljunemist.
Vähirakud on tundlikumad kiirguse kahjustavale toimele, sest nad kasvavad ja paljunevad kiiremini kui neid ümbritsevate tervete kudede rakud. Normaalsed rakud paranevad kiirguse kahjustavast toimest kiiremini ja täielikumalt kui vähirakud.
Kiiritusravi ajutiste kõrvalnähtudena võivad tekkida väsimus, isutus, karvade kadu kiiritatava piirkonna vahetus läheduses ja kaenlaaluses piirkonnas. Mõnikord võib nahk kiiritatud piirkonna ümber punetada, olla turses ja valulik.
Leidub ka uuemaid raviviise. Üheks selliseks on näiteks intraoperatiivne kiiritusravi, mille käigus kiiritatakse operatsiooni ajal ühte kindlat kohta patsiendi kehas, kus vähk enne oli. Lisaks on ka brahhüteraapia ehk lühikiiritusravi, mille vältel viiakse radioaktiivne kiirgusallikas erinevate aplikaatorite abil kasvaja lähedale või selle sisse, et hävitada kasvajarakud.
Keemiaravi
Keemiaravi ehk kemoteraapia on pahaloomuliste kasvajate üks põhilisemaid ravivorme. Keemiaravimid takistavad kasvajarakkude kasvu või paljunemist, mille tulemuseks on vähirakkude surm. Keemiaravimite toime on suunatud kiiresti paljunevate ja kasvavate rakkude vastu, milleks on ka kasvajarakud, kirjutatakse kliinikum.ee veebilehel.
Kõige sagedamini manustatakse keemiaravimeid veenisiseselt, suukaudselt, lihasesisese süstina, nahaaluse süstina või lülisambakanalisse (intratekaalselt). Keemiaravimeid võib manustada ka arterisse (intraarteriaalselt), kõhuõõnde (intraabdominaalselt) või toopiliselt (nt spetsiaalse nahakreemina teatud nahavähkide puhul). Tänapäeval kombineeritakse sageli keemiaravimeid niinimetatud bioloogiliste ravimitega, mille toime on samuti suunatud kasvajarakkude vastu, seisab TÜ hematoloogia ja onkoloogia kliiniku kodulehel.
Keemiaravimid mõjutavad kõiki kiirestipaljunevaid rakke, milleks pole ainult vähirakud, vaid ka paljud organismi normaalsed rakud, mis paljunevad kiiresti: seedetrakti epiteelirakud, vererakud, karvafolliikli rakud, sugurakud. Sellest on tingitud enamus keemiaravi kõrvaltoimetest: seedetrakti limaskesta haavandid, vererakkude vähesus, kiilaspäisus, menstruaaltsüklihäired ning spermarakkude vähesus seemnevedelikus.
Kõige sagedasemaks keemiaravi kõrvaltoimeks on iiveldus ja oksendamine. Ühed keemiaravimid ei tekita iiveldamist ega oksendamist, teised aga võivad tekitada väga tugevat iiveldamist ja oksendamist. Seetõttu enne keemiaravi enamasti kasutatakse profülaktiliselt erinevaid iiveldusvastaseid ravimeid, mis enamusel juhtudel suudavad vältida keemiaravimite poolt esilekutsutud iiveldust ja oksendamist.
Teadusajakirjas New England Journal of Medicine avaldati uuring, milles leiti, et paljud üle 50-aastased naised, kellel oli algstaadiumis rinnavähk, võivad keemiaravist sootuks loobuda. Uuringus seisab, et hormoonravist ainuüksi piisab ka. Mis puutub aga alla 50-aastastesse naistesse, siis pole National Comprehensive Cancer Networki liige dr. Gradishar tulemuste osas kindel. "Kõik on väga individuaalne," lisas arst.
Hormoonravi
Kaks kolmandikku rinnavähkidest saavad jõudu veres olevatest hormoonidest. Sellist tüüpi rinnavähki põdevatele naistele määratakse hormoonravi, mis aeglustab kasvaja arengut või pidurdab selle sootuks.
Eelmisest punktist tuttav dr. Gradhishar sõnab, et tegelikult on hormoonteraapia vale nimetus ja arvab, et see peaks olema hoopis hormoonivastane teraapia.
Hormoonitundlikel kasvatajatel on nii-öelda retseptorid, mis haagivad end östrogeeni või progesterooni või mõlema külge. Selgitamaks, millisega on tegu, võetakse koeproov.
Mõningatel juhtudel võib hormoonravi ajal esineda soovimatuid kõrvaltoimeid nagu kuumahood, liigeste valulikkus/jäikus, tupe limaskesta kuivus. Kõrvaltoimed on enamasti kerged või keskmise raskusega ja võivad kaduda iseenesest ravi käigus. Kaebused võivad olla põhjustatud ka menopausist.
Kuumahoogude leevendamiseks tuleks vältida vürtsiseid toite, kanda mugavaid riideid, mida saab vajadusel ära võtta, magada jahedas õhutatud ruumis. Liigeskaebuste korral võib valu vähendamiseks kasutada valuvaigisteid. Vaevuste püsimisel tuleb kindlasti pöörduda raviarsti poole.
Esimene antiöstrogeenravim - tamoksifeen - võeti kasutusele juba üle 30 aasta tagasi. Tamoksifeeni määratakse varajase või kaugelearenenud rinnavähi raviks nii pre- kui ka postmenopausis patsientidel. Raviks tarvitatakse üks tablett päevas. Tamoksifeen alandab märkimisväärselt vähi tagasituleku riski ja vähi teket teises rinnas.
Uuem üks kord kuus lihasesse süstitav antiöstrogeen - fulvestrant - seondub samuti östrogeenretseptoritega, blokeerides hormooni toimet, aga lisaks vähendab ravim ka östrogeenretseptorite arvu. Fulvestrant on näidustatud kaugelearenenud rinnavähi raviks menopausis naistel, kellel haigus on edasi arenenud peale tamoksifeenravi.
Üheks alternatiiviks on ka aromataasi inhibiitorid (anastrosool, letrosool, eksemestaan), mis blokeerivad selle ensüümi tegevust, vähendades menopausis naistel östrogeeni tootmist ja vähiraku kasvu stimuleerivat toimet.
Varajase vähi korral on antiöstrogeenidega või aromataasi inhibiitoritega tehtava ravikuuri pikkuseks enamasti viis aastat, vajadusel kuni kümme aastat. Kaugelearenenud rinnavähi korral kestab ravi kuni haiguse progresseerumiseni.
HER2
Normaalsetes kogustes on rinnanäärme epiteelrakkude pinnal oleval valgul - HER2 retseptoril - oluline koht epiteelirakkude kasvus ja arengus. HER2 geen vastutab selle valgu tootmise eest. Kui geen on kahjustunud, toodetakse suuremas hulgas HER2 retseptoreid. See omakorda põhjustab vähirakkude kiiremat kasvamist ja paljunemist.
Umbes viiendikul rinnavähiga patsientidest on leitud HER2 retseptori ületootmine. On leitud, et HER2 ülemäärane avaldumine on seotud agressiivsema rinnavähi tekke ja levikuga, mis allub halvemini tavapärasele ravile.
Uuringutega on võimalik HER2 avaldumist määrata ja tulemustest lähtuvalt sobivaimat ravi määrata.
Seda tüüpi vähi ravimiseks on kaks tüüpi. Näiteks laboratooriumis valmistatud antikehad, mis takistavad HER2 proteiini. On olemas veenisiseselt manustatav ravim Herceptin, mida tavaliselt antakse naistele, kes on HER2 retseptori ületootmise tagajärjel põhjustatud rinnavähi alg- või lõppstaadiumis. On ka ravim nimega Perjeta, mida võivad arstid samuti välja kirjutada. Metastaatilise rinnanäärmevähiga naistele antakse veenisiseselt manustatavat ravimit nimega Kadcyla. Kõik kolm ravimit võivad põhjustada muude kõrvaltoimete hulgas ka südamehäireid.
HER2 ületootmise tagajärjel tekkinud vähi ravimiseks saab kasutada ka kinaasi inhibiitoreid. Need takistavad signaale, mida kasvaja arenemiseks vajab. Naised, kellel on vähi varajane staadium võivad peale Herceptini ravi võtta päevas korra ravimit nimega Nerlynx. Lisaks on ka ravim nimega Tykerb, mida kirjutatakse neile, kellel on kaugele arenenud HER2 rinnavähk.
Nende ravimite tüüpiline kõrvaltoime on kõhulahtisus.
Hormoonravi CDK4/6 inhibiitoriga
Kehas on proteiine, mis võimaldavad vähirakkudel poolduda ja paljuneda. CDK4 ja CDK6 inhibiitorid takistavad selliseid protsesse.
Selleks on kolm ravimit, mille nimed on Ibrance, Kisqali ja Verzenio. Neid kirjutatakse naistele, kellel on rinnavähk, mis on HER2-negatiivne ja hormoonretseptorpositiivne metastaatiline rinnavähk.
PARP
PARP ehk polü(ADP-riboosi) polümeraas on ensüüm rakkudes, millel on oluline roll DNA parandamisel. Teadlased on avastanud, et PARPi blokeerimine nende naiste rakkudes, kellel on muteerunud BRCA1 või BRCA2 geen mõjub vähirakkudele surmavalt.
Selle aasta jaanuarikuus võeti Ameerikas kasutusele ravim nimega Lynparza, mida saab kasutada mõnede patsientide puhul, kellel on kaasasündinud BRCA geenimutatsioon ja kelle rinnavähk vohab üle kogu keha. Selle ravimini kõrvaltoime on sageli aneemia. Aneemiat seostatakse ka vere- ja luuüdivähiga.
Lynparza toimeaine olapariib blokeerib ensüümide polü(ADP-riboos)polümeraaside (PARP) toime. Need ensüümid aitavad jagunevates rakkudes (normaalsetes ja vähirakkudes) parandada kahjustatud DNAd. Kui PARP-valgud on blokeeritud, ei saa need parandada vähirakkudes kahjustatud DNAd, mille tulemusel vähirakud hävivad.
Immunoteraapia
Immunoteraapias kasutatakse immuunsüsteemi moduleerimist selleks, et see hävitaks kasvajarakke. Näiteks võib stimuleerida immuunrakke kasvajaspetsiifilisi valke ära tundma või võib ravim olla antikeha, mis blokeerib mõne kasvajaraku retseptori või seostub kasvajarakuga ning aitab immuunsüsteemil kasvajat ära tunda ja hävitada.
Allikad: Regionaalhaigla, rinnavahk.ee, health.com, kliinikum.ee
