Treener: näen, kuidas pereemad tulevad tütarde või isadega ja veedavad trennis viietunniseid päevi. Hiljem lüüakse käega

Leian, et minu võimuses on panna inimesi liikuma, tõstes seeläbi nende üldist heaolu, ütleb Siim Kelner (27), kes on tegelenud kulturismiga võistlustasemel ja praegu töötab nii rühma- kui personaaltreenerina spordiklubis Reval-Sport. Oma tugevusseks peab ta akadeemilise hariduse ühendamist praktilise kogemusega. Siim on kõrgema kategooria treener, kes õpib doktorantuuris tervisekäitumist. Trenninippe ja nõuandeid jagab ta nii alustajatele kui edasijõudnutele.

Noorena käisin ma hoopis muusikakoolis tuubat õppimas, aga tegin seda pigem vastumeelselt. Tahtsin pärast teist aastat pooleli jätta, aga vanemad innustasid mind 7-aastase teekonna lõpuni käima. Kohe peale lõpuaktust viisin pilli kooli tagasi ja hakkasin 14-aastaselt hoopis kangi tõstma. Meeskonnamängud mulle ei meeldinud ja pallitrenni vastu tekkis trots. Olen pärit Tapalt, gümnaasiumi lõpetamise järel tulin Tallinnasse õppima. Kangitrenni kõrvalt hakkasin ka treenerina tööle. Revalis olen ma arenenud ja kasvanud.
Magistratuuris uurisin lõputööna treeningsõltuvust. See on tõsine asi. Ühelt poolt teame, et maailmas ülekaalulisus tõuseb, teisalt näeme ringi vaadates saledaid inimesi ja soovi hea välja näha. Suur hulk on ülekaalulisi, aga teine äärmus trenni kuritarvitajad, kes teevad väga-väga palju trenni ja kui on trennist eemal, tunnevad ärevust ning vihastavad kergesti, lähevad pere või sõpradega tülli treeningute pärast, kuna need on tähtsamad. See on enesehävituslik. Tihti tehakse liigesed haigeks, tõmmatakse midagi ära, aga trennisõltlast see ei peata. Mingis mõttes on see nagu narkomaania või alkoholism, sa teed endale liiga, aga see ei huvita sind. Kogu trenni tegemise kultuur on tänapäeval üles ehitatud sellele, et ma olen trennisõltlane ja teen täiega. Tegelikult on see halb, tuleb leida kesktee.

Kumb on halvem, kas trenni mitte tegemine või selle kuritarvitamine?
Raske öelda. Kui me võtame ületreenimise ja ülekaalulisuse, siis ma ütleks, et ülekaalulisus on parem, kuna 30% populatsioonist on ülekaalulised, trennisõltlasi on populatsioonis võib-olla alla 1%. Tegelikult on mõlemad väga halvad, aga ma arvan, et see, kes on ülekaaluline, armastab oma kaaslast võib-olla rohkem kui trennisõltlane. Ta võib küll ülekaaluline olla, aga ma arvan, et tema vaimuelu suurema tõenäosusega on parem kui trennisõltlasel.

Kuidas trennisõltuvus pihta hakkab?
Kui me räägime trennisõltuvusest, siis on olemas kaks erinevat vormi - on primaarne ja sekundaarne vorm. Kui me räägime esimesest, siis on arvatud, et sa teed trenni, sul tekivad endorfiinid, see tekitab sinus eufooriat ning sa jääd sellest sõltuvusse – see on ümber lükatud, sellist ainelist sõltuvust sul trennist ei tule. Kui aga ajus on midagi valesti, mitte vaimne haigus aga mingisugune käitumishäire, siis võib trenn olla sulle pelgupaik kuhu joosta probleemide eest või täidad tühimikku trenniga. Sekundaarne trennisõltuvus on see, millest on enamasti naised sõltuvuses. Treeningut kasutatakse tööriistana. Sa ei ole sõltuvuses mitte trennist endast, aga oled sõltuvuses eesmärgist.

Millised on esimesed sammud, kui minna trenni sooviga kaalust alla võtta?
Seda on lihtne öelda ja raske teha. Minu soovitus on see, et kui sa tõesti tahad seda muutust ette võtta ja oled endas kindel, siis ära oota, et aasta lõppu, et jaanuaris alustada. EI – sa läksid juba eile! Kui öeldakse, et alguses ei saa minema ja pärast ei saa pidama, siis trenniga on vastupidi alguses ei saa pidama ja pärast on hoog otsas. Seda olen praktikas väga palju näinud, kui on buumi ajad – jaanuari algus, enne kevadet ja sügisel. Rahvamass tuleb sisse, rühmatrennides näen kuidas inimesed avastavad seda maailma ja on sellest nii eufoorias. Ühest küljest on see väga hea, aga seda ei tasu üle tarbida. Ma näen, kuidas pereemad tulevad tütarde või isadega ja veedavad viietunniseid päevi siin nädalavahetusel või puhkuste ajal. Hiljem, kui jaks otsa saab, lüüakse käega. Alguses tuleb latt just madalaks sättida. Käi kaks korda nädalas trennis, aga püüa see hoida pidev ja kui hakkab meeldima, siis tõsta koormust. Tuleb ka teadvustada, et see on pikaajaline protsess - see on elustiili muutus. Kui oled veidi aega trenni teinud, siis tahadki seda teha. Nii et: tee otsus ja mine kohe! Püstita realistlik eesmärk ja sea rahulikud sammud.

Kui ma tulen ja sean realistlikud eesmärgid, teen rahulikul sammul, aga ühel hetkel kaob jaks ära, kuidas siis edasi?
Siis tuleb mõelda, miks jaks ära kaob. Inimestel ei kaogi otseselt võibolla jaks ära, aga paljud toovad vabanduseks seda, et elu tuleb vahele. Ma saan sellest aru, aga kui me teeme endale selgeks, et miinimum on kaks korda nädalas liigutada, siis selle aja võiks leida. Enda jaoks peab prioriteedid paika panema. Ma ei arva, et selleks peakski trenn olema, võib-olla su elus on tähtsamaid asju millega tegeleda mitte trenn, aga siis teadvusta endale, et aega on, aga sa oled otsustanud oma aja pühendada millelegi muule.
Siis tuleb välja mõelda, mis on sinu eesmärk. Meil on tugitreeneri süsteem, inimesed käivad konsultatsioonidel ja kui me pole inimest kaua näinud, võtame ühendust. Siis ma olengi välja pakkunud seda, et sai küll enne käidud neli-viis korda nädalas, aga kas praegu suudaks leida kahel korral nädalas aega, et hoida harjumus sees. Kui võimalus tekib, siis paneme hoogu juurde ja kui motivatsioon ära kaob, siis tuleb endalt küsida, miks ma seda vajan. Vahel ongi treeneriga konsulteeirmine väga oluline, kuna teise inimese arvamus loeb tihti väga palju.

Kui palju tugisüsteemi kasutatakse ja kui palju sellest on reaalselt kasu?
See on mõeldud inimestele, kes sõlmivad aastase lepingu. Probleem on selles, et paljud, kes on teinud lepingu, ei käi tegelikult trennis ja lasevad raha tuulde. Meie ülesanne on hoida kätt pulsil. On muidugi ka neid inimesi, kes soovivad teha ise ja üksi. Kui oled pikaaegselt trennis käinud, siis ei ole sellel ainult füsioloogilised plussid, vaid ka väga tugev sotsiaalne faktor, Tekivad sõpruskonnad, ka trennivälised. Mul on endal ka väike neljaliikmeline personaaltreeningu grupp, kellega läheme välja jõulusöögile.

Kui olen otsustanud treeningutega alustada, siis mida te soovitate valida – üksinda jõusaalis kus treener valvsalt jälgib, rühmatrenn või personaaltreener?
Tuleb läbi mõelda, mis sulle meeldib. Osadele meeldib olla omaette ja mitte teistega koos liigutada. Neile on hea jõusaal, jõusaalis tuleb olla iseenda kubjas. Sellest on kasu ainult siis kui sa ise tahad ennast ületada. Kui sa tead, et ei ole seda tunnet sees, siis sobib kindlasti rohkem rühmatrenn. Treener on ees motiveeriv, tuled sahmivad ja see alateadlikult motiveerib sind ning ka aeg läheb kiiremini. See on nagu teekond – soojendus, haripunkt ja lõõgastumine.
Personaaltreener aitab jõusaalis panna paika treeningprogrammi ning õpetab korrektset harjutuste tehnikat. Eelkõige on see kasulik, kui jõusaaliga varasem kokkupuude puuduv või siis pole kindlustunnet harjutuste valiku ja tehnika osas. Tihtipeale ka on kasu ka juba vaid ühest treeningust koos treeneriga, et klient õigele teele suunata. Mul on üks noormees, kes käib minu juures juba mitu aastat. Sel juhul on treener ka sinu treeningpäeviku eest.

Kui palgata personaaltreener, kas siis tulevad tulemused kiiremini ja paremini?
Kindlasti. Sellisel juhul on treeneriga pidev dialoog ja valvas pilk nii tehnikal kui ka üldisel pingutusastmel. Samas see võib varieeruda vastavalt soovidele ja võimalustele, kui tihti treeneriga koos töötada. Kas iga kord või mingi kindla intervalli tagant, näiteks kord nädalas või kord kuus, et vaadata üle, kuidas on vahepealne areng olnud ja kas tehnika on säilinud.

Kui olen otsustanud trenni tulla, aga õigesti toituda ei oska, kuidas siis abi saab?
Naljaga pooleks võin öelda, et kui sa seni elus oled, oled järelikult õigesti toitunud. Toitumine on väga-väga segaseks keeratud. Kui oled ülekaalus, siis ilmselt on mingi viga sees. Keha ei ole rumal, kui kehas on midagi puudu, siis näitab ta kohe seda ka välja. Üldine soovitus on lihtne püramiid - salat all ja liha üleval. Tegelikult sarnaselt sellele seda asja tulebki jälgida. Minu soovitus on mitmekesisus, kui sa sööd hommikul hommikusööki, lõunal praadi ja õhtul sööd ka midagi normaalset, siis toitumine väga nässus ei ole. Toitumisega on sama, mis treeningu alustamisega, tihti võetakse alguses liiga suurelt asi ette ja pannakse hooga, võetakse kõik menüüst välja. See ei ole jätkusuutlik. Keera ühte lülitit natukene ja vaata kas teist üldse tuleb keerata. Peamine on energiatasakaal. Kui oled ülekaaluline, siis pead energiatasakaalu paika saama kas siis trenniga või sa sellega, et paned iga päev paar suutäit vähem suhu, see on sinu valida. Kui sa kaks korda nädalas hakkad järjepidevalt liikuma, siis tõenäoliselt trennist tulenev mõju ei ole nii suur ja tuleb ka toidulülitit näppida. Makrotoitainete tasakaal - kui palju tarbid rasvu, valke ja süsivesikuid - see peab olema paigas.

Mis on kõige ilusam ja emotsionaalsem hetk, mis treeneritöös on ette tulnud?
Tooksin välja klientide edulood seoses kaalulangetamisega. Inimene, kes võttis alla 30 kilo ja on nüüd normaalkaalus ning käib siiamaani trennis minu väikses grupis. Me valisime ta ka klubi kuuliikmeks, see inimene on oma elu muutnud.

Kui mõelda inimesele, kes võttis alla 30 kilo, siis kuidas tema elu on muutunud?
Enesekindlus on tõusnud, sest ta tunneb ennast oma kehas paremini. Me võime teoritiseerida, aga kui oled kõvasti trenni teinud ning kaal on langenud, siis ei ole sa nii väsinud ja stressis. Jõuad ka tööd rohkem teha kui varem, vaimuelu paraneb kindlasti. Kõige parem hetk on see, kui oled inimesega eesmärgi täitnud, aga ta jätkab ise. Näiteks oli üks meesterahvas, kes võttis kolme kuuga kümme kilo alla. Nägin teda veel kolme kuu pärast ja ta oli omal käel veel kümme kilo alla võtnud.

Kokkuvõtteks Siimu nõuanded:

1. Tee otsus, alusta kohe
2. Määra realistlikud eesmärgid
3. Tee mõistlikud sammud
4. Ära anna alla, järjepidevus on oluline
5. Kasuta treeneri toetust. Spordiklubi pakub aastase lepingu puhul treeneri toetust, mis võimaldab igal ajal treeneriga kohtuda, küsida ja koos edasi liikuda.