Eestlanna mõtlemapanev lugu katkenud lapseootusest: haiglast pisarsilmil välja astudes tundsin, kuidas maailm kokku variseb

Kui olin 23, täitus mu suur unistus lapseootele jääda. Paraku kestis see õnn väga üürikest aega.

Unistasin emaks saamisest juba varateismelisena. Keskkooli lõpetades oleksin olnud nõus kohe rasedaks jääma, aga elu läks teistmoodi. Olin värskelt uues suhtes, kui avanes võimalus minna tööle Egiptusesse reisiesindajaks. Tollal oli see amet paljude unistuseks. Igaüks soovitas minna, ka minu uus elukaaslane. Õnneks sain ka tavapärasest paindlikuma töögraafiku – kaks nädalat Egiptuses, kaks nädalat kodus.

Tegelikkus erines unistuste ametist nagu öö ja päev: 18–20tunnised tööpäevad, pahurad kliendid, iga päev uued inimesed oma probleemide, soovide ja ootustega; ekskursioonid, korduvad küsimused ja tappev kuumus. Seda suurema õnnistusena tundusid kodus veedetud nädalad koos maailma kõige kallima inimesega.

Ühel päeval kalendrisse vaadates ei mäletanud ma, et mul oleks viimasel kuul päevi olnud. Hakkasin arvutama, asi tundus enam kui kahtlane.