Taimetoitluse tärkamisaeg: kui raske on Eestis olla taimetoitlane ja kas see tõesti teeb tervemaks?

Paari viimase aastaga on taimetoit Eestis märgatavalt popimaks muutunud. Miks loobuvad inimesed lihapottidest ja liituvad rohelisekrõmpsutajate armeega?

Sattusin Helsingis tuttavatega lõunatama ning panin imestusega tähele, et neist kellegi toit ei sisaldanud liha. “Ma olen vegan ega söö midagi loomset,” teatas üks. Teine tarbis piimatooteid, aga muna mitte. Kolmas oli fennovegan, kes sõi ainult värskeid Soomes kasvatatud puu- ja köögivilju.
Nende seltskonnas tundsin end kala sööva taimetoitlasena lausa veidrikuna. Kuid Eestisse naasnud, sattusin ühtelugu samalaadsetesse olukordadesse ka siin.

Taimetoitluse levik on maailmas tõusuteel. Me ei räägi siin maailma nendest osadest, kus kliima on nii soe, et liha pole suurt vajagi, kui banaan niisama puu otsast suhu kukub. Samuti mitte riikidest, mille elanikel lihtsalt ei jätku liha jaoks raha.

Kuid ka lihalembeses USAs on viimastel aastatel taimetoitlaste arv noorte hulgas tõusnud 70 protsenti. Hiinas propageerib peaminister kampaaniat “üks taimetoidupäev nädalas”. Itaalias leidub väidetavalt üle kuue miljoni taimetoitlase, mis muudab itaallased Euroopa suurimaks taimetoidurahvaks.

Maailmas pole taimetoitlus sugugi uus leiutis, esimesi märkmeid sellest leidub juba 6. sajandist enne Kristust. 18.–19. sajandil läks taimetoitlus jälle moodi. Üks tuntud taimetoitlastest oli kuulus Vene kunstnik Ilja Repin. Õigupoolest oli taimetoitlane tema naine, kes siis mehegi liha söömisest võõrutas. Kuna aga tollal kuulus seltsielu juurde ka korralik söömaaeg, jäänud Repin legendi kohaselt peagi sõpradest ilma, sest keegi ei tahtnud neil enam külas käia.

Kuid ega staartaimetoitlased Repiniga välja surnud – nende ridu on täiendanud kõige erinevamad teadlased, poliitikud, muusikud, näitlejad jt alates Annie Lennoxist ja Bill Clintonist kuni Albert Einsteini, Franz Kafka ja meie emade aegse esipediaatri Benjamin Spockini välja. Isegi mitu biitlit olid taimetoitlased, neist Paul McCartney on teinud tabava tähelepaneku, et kui tapamajadel oleksid klaasseinad, ei jääks ilma enam ühtegi lihasööjat.

Taimetoit inspireerib

Eestis on taimetoitlus viimasel ajal sisse saanud erilise hoo. Ilmuvad mitmed taimetoidu retseptiraamatut, mida haaratakse lennult. Enam pole raske söögikohtades lihavaba rooga leida, sest nõudlust jätkub, nagu teab rääkida Margit Härma taimse toidu poolest kuulsast kohvikust Mamo: “Taimetoitlased pole mitte ainult noorukesed tütarlapsed, vaid meil käib ka palju veganitest ja taimetoitlastest mehi.”

Eesti taimetoitlaste arvu on raske määrata. Ka Tervise Arengu Instituudi toitumiseksperdil Tagli Pitsil pole aimu, kui palju võib Eestis taimetoitlasi olla ning kui kiiresti viimaste arv kasvab: “Seega on väga keeruline pakkuda, mis suunas see mitte teada olev number muutuda võiks, kuigi maailmas toimub liikumine taimetoitlaste arvu suurenemise suunas.” Tema kolleeg Maris Jakobson lisab: “Vaadates puhtalt selle põhjal, kui palju taimetoidust nii meedias kui ka sotsiaalvõrgustikes-foorumites kirjutatakse, tõstis eelmisel aastal see teema väga jõudsalt pead.”

Tõepoolest, taimetoitluse tutvustamisega tegeleb mitmeid ühendusi, näiteks Eesti Vegan Selts, loomakaitseühing Loomade Nimel jt. Viimase esindaja Kristina Mering usub taimetoitluse üha laiemasse levikusse: “Näiteks võib tuua viimase kahe aasta Taimetoidumessid, mida mõlemal korral külastas üle tuhande inimese.” Taimetoitlaste seas on populaarsed ka sotsiaalkeskuse Ülase12 vegan-õhtusöögid, mis pea alati täismajale lähevad ning ilmselt veelgi popimad oleksid, kui ruumid rohkem mahutaksid.

Samas pole taimetoitlus Eestis sugugi uuema aja trend – 1930. aastatel tegutses Tartus lausa taimetoidu ühing. Samast ajajärgust leiab ajalehtedest küllaga temaatilisi lugusid ning isegi toortoidust pajatava raamatu! Viimasel ajal on taimetoitlust Kristina Meringi sõnul agaramalt promotud alates 2006. aastast, mil liikumine Loomade Nimel alustas veganluse tagamaade tutvustamist. “Tähtsal kohal oli taimetoidufoorum, mis koondas nii pikaajalisi veganeid kui ka värskeid huvilisi, kes oma küsimustele eestikeelse foorumi kaudu vastuseid leidsid. Mõnda aega püsis see olukord muutumatult, kuni taimetoitluse leviku plahvatusliku hüppeni paar aastat tagasi.”

Milline võiks olla Eesti taimetoidu tulevik? Margit Härma ei usu, et 5–10 aasta pärast on kõik siinsed elanikud taimetoitlased, kuid paneb südamele, et vahetada kaks korda nädalas loomne valk taimse vastu on nii tervisele kui ka keskkonnale suur teene. “Minu ainuke sõnum on see, et taimetoit on väga maitsev. Taimetoidu kättesaadavus muudab ka mittetaimetoitlase söögilaua mitmekesisemaks ja viimane on tervisliku toitumise üks alustalasid.”

Video viib lihaisu

Sageli loobutakse lihast maailmavaate tõttu. Ilmselt on paljudel mõni tuttav, kes pärast seda, kui nägi teleris sigade tapamajas tehtud salavideot, enam liha süüa ei soovi. Olulisel kohal on ka keskkonnasäästliku mõtteviisi ja mahetarbimise üha laienev levik.

Kunstnik Dagmar Kase on vegan olnud üle kümne aasta. “Sellele eelnes 13 aastat eri toiduainete ja loomseid koostisaineid sisaldavate toodete – kosmeetika, puhastusvahendite jms tarbimise järk-järgulist piiramist või lõpetamist. Alul loobusin lihast, siis munast ja kalast, seejärel meest ja piimatoodetest.”

Dagmar võtab kokku hulga põhjuseid, miks üldse taimetoitlaseks hakatakse: “See oli sisemine arenemine kannatustel mittepõhinevate valikute tegemise suunas.” Samal põhjusel on taimetoitlusel olnud läbi aegade oluline roll religioonis. Nii hinduismis kui ka budismis kuulub see vägivallatu eluviisi juurde, mis ei luba lisaks inimestele tappa teisigi elusolendeid, ning ka aabrahamlikes religioonides võib leida selleteemalisi vihjeid. Dagmar täpsustab: “Kui minu jaoks sai kõik alguse loomade õigustest, siis aastate jooksul on lisandunud mure keskkonna pärast ja tervislikud põhjused.”

Kas taimetoit teeb tervemaks?

Tervisele juhib tähelepanu ka Tervise Arengu Instituudi kodulehekülg, kus loetletakse üles palju taimetoidu plusse. Samas tuleb meeles pidada, et taimetoitlaseks hakates ei piisa lihtsalt loomse toidu menüüst väljaviskamisest, tuleb ka mõelda vajalike mineraalainete ja vitamiinide kättesaamisele. See aga nõuab tõsist pühendumist. Ka Tagli Pitsi nendib, et Eestis on taimetoitlane olla päris keeruline: “Meie poodide puu- ja köögiviljade valik jätab soovida. Kui kõike muud annab ehk kuidagi kombineerida, siis üks asi, millest taimetoitlaste puhul kindlasti rääkida tuleb, on D-vitamiin. Paljude eestlaste veres on D-vitamiini tase veres niigi väga madal ja kuna seda taimetoiduga üldse ei saa, siis ainult päikesevalgusest jääb selle sünteesimiseks meie kliimas väheks. D-vitamiin on aga vajalik kaltsiumi imendumiseks.”

Paljud taimetoitlased väidavad, et pärast lihast loobumist paranesid neil ka tervis ja enesetunne. Kas põhjuseks on usk taimetoitluse tervislikkusesse või on sel teaduslikku alust? Tagli Pitsi leiab, et kindlasti on põhjused muu hulgas psühholoogilised, ent lisab: “Kui inimesel olid enne üleminekut taimetoitlusele väga kesised toitumisharjumused, näiteks söödi palju loomseid rasvu sisaldavaid toite ning vähe puu- ja köögivilju, siis tervisele mõjub küllastunud rasvhapete sisalduse vähendamine, kiudainete ja vitamiinide-mineraalainete koguste kasv kindlasti positiivselt. Samuti toob igasugune piiratud toitumine endaga reeglina kaasa kaalulanguse, mis võib inimese elu igati kergemaks muuta.” Seda, kas taimetoitlaste eluiga on keskmisest pikem või mitte, ei julge Pitsi aga väita. “Seda on väga keeruline välja selgitada, sest eluiga ei sõltu ainult toitumisest, vaid paljudest teistest teguritest. Üldjuhul kipub taimetoitlaste elustiil tervikuna olema tervislikum kui mittetaimetoitlastel, sest paljud veganid ka ei suitseta, ei tarbi alkoholi ja nii edasi.”

Mees ja taimetoit?

Aga kuidas on lood meestega? Levinud arusaama kohaselt sööb Eesti mees ju nii hommiku-, lõuna kui ka õhtusöögiks käntsaka liha. Sellele stereotüübile kinnitust või pigem selle ümberlükkamist otsides sattusin ootamatult ühe laua taha meestega, kes kõik olid ühel või teisel moel taimetoitlased. Olger loobus piimast üheksa aastat tagasi pärast veregrupi-analüüsi, mis pole välistanud juustu ja kondenspiima söömist. Kui külas pakutakse sööki, mis sisaldab natuke liha, siis ta pirtsutama ei hakka, ent ise liha ei osta.

Kehakultuurlane Karl oli kaua toortoitlane: “Kui sööd liha, sööd viha – keegi ei sure ilma vaevata ja see energia jääb toidule külge.” Tema äratundmine tuli Eesti rahvatarkusega, et pärast söömist tuleb leiba luusse lasta. “Meie rahvustoit liha ja kartul on koos nii kurnavad, et pead söögi järel puhkama! See tundus kuidagi õõvastav. Ühel hetkel mõistsin, et saab ka ilma.”

Sportlane Horre on olnud taimetoitlane üle 20 aasta, sellest osa aja toortoitlane. “Minu jaoks on asi väga must-valge ja ma lükkan absoluutselt ümber väite, et liha teeb meheks. Kui vaatan jõusaalis toimetavaid mehi, siis võivad nad isegi üsna kogukad välja näha, aga jõudu on neil vähem.”
“Midagi hullu sinuga ei juhtu, kui sa liha ei söö,” võtab koolitaja Erki kokku. “Teadaolevalt pole inimkonna ajaloos veel kunagi nii palju liha tarbitud kui praegu. Arvestades, kui palju sureb iga päev loomi, kuna me sööme liha, tasuks mõelda neile ökosüsteemi ringidele, mis meie süül katkevad.”

Lugu ilmus 2013. aasta märtsikuu Annes & Stiilis.