Treener vastab: kuidas tunda ära trennisõltuvust ja kas see on haigus?

Meestreenijate tumedam pool on suurusehullustus ja riskikäitumine, arvabtreener Siim Kelner. Nii naiste- kui ka meesteajakirjade modellid on väga atleetlikud. Siis tuleb endalt küsida, mis on selle hind.

„Sel inimesel seal kaanel on kindlasti oma tiim: toitumisnõustajad, treenerid. Ta ei tee päevad läbi muud, kui hoiab ennast vormis, sest tema töö ongi ilus olla,“ räägib spordiklubi Reval-Sport treener, kes on tegelenud kulturismiga võistlustasemel. Siim on kõrgema kategooria treener, kes õpib doktorantuuris tervisekäitumist.

Mis on treeningute tumedam pool, mis teid treenerina muretsema paneb?

Kui meile kogu aeg ideaalsete inimestega kaanepilte ette sööta ka sotsiaalmeedias, siis meie elud on hoopis teistsugused ega suuda sellega sammu käia. Naisterahvas mõtleb alateadlikult, et tal peavad ka sellised bikiinid olema, ja mehed arvavad, et mul ikka ei tohi rinna peal rasv olla, mul peab kõhulihas olema. See kõik on hea ja ka tervist toetav, lihtsalt peab mõistma, mis on selle eesmärgi saavutamise aeg ja kui kaugele sellega minna soovitakse. Siis ongi nii, et inimesed tunnevad ennast alaväärsena, sest neil on võltsideaal ette söödetud. Nad üritavad nendega samastuda ja võivad sattuda treeningust sõltuvusse. Sõltutakse küll ainult treeningust, kuid ainult sellest ei piisa.

Näeb saalis ära inimese, kes on sõltuvuses?

Jah, ikka. Üks asi on tavaline treeningsõltuvus, teine asi see, kui tahetakse ülisuur olla. Ta käib väga palju trennis, teeb väga pikalt trenni, teeb rohkem, kui peab või on mõistlik teha. Tihtilugu ta ei tea, et nii palju trenni teha pole mõistlik.

Ületreenimisest räägitakse vähe. Pigem spordiklubid näevad vaeva ja püüavad rahvast rohkem trenni tuua. Miks see teema on nii-öelda kaane all olnud?

Spordiklubi eesmärk pole ühte indiviidi täiesti läbi piinata ja teda trennisõltlaseks teha. Pigem spordiklubi eesmärk on saada palju inimesi ennast liigutama. Meil on olnud selline 10 nädala väljakutse, kus inimesel on sedelil päevad nagu ruudud ja talle antakse ülesanne vähemalt kaks korda nädalas trennis käia. Ta peab võtma treeneri või administraatori käest allkirja, lõpus annab sedeli ära ja saab auhinna. Suund on pigem treenida mõistlikult ja järjepidevalt.

Üks asi on trennisõltuvus, aga teine asi see, kui inimene arvab, et tema kehaga on midagi valesti. Näiteks üks mees tunneb, et on olnud nooremas eas kõhnem ja jääb praegu teistele poistele alla. Ta läheb jõusaali trenni tegema ja sellega tema enesekindlus tõuseb, mis on iseenesest vaid positiivne. Samas on oluline, et see poleks ainus enesekindlust ja enesevääikust reguleeriv asjaolu. Kõige hullem on see, kui hakatakse jõusaalis elama, oma keha häbenema. Hakatakse keha katma näiteks lohvkamate riietega, et tunduda suurem. Minnakse ka dopinguainete juurde, et suurust võimendada. Tihti inimesele võibki tunduda, et tema väärtus sõltub tema lihaste suurusest. Selliseid inimesi kõnnib meie seas, minu tutvusringkonnas küll. Iga kuu läheb raha illegaalsetele või legaalsetele ainetele ja ta riietub nii, et näha suurem välja.

On see haigus?

Ametlikult pole seda kvalifitseeritud haigusena. Psühhiaatrid diagnoosivad seda kehakuvandihäire alamtüübina. Väga raske on öelda, millal inimene on haige.

Kuidas selline inimene lõpetab?

Võib juhtuda see, et ta on lõpuks sotsiaalselt isoleeritud, elustiil on väga piiratud, sest pannakse liiga palju rõhku ja aega kehaga seotud tegevustele. Tarbitakse kogu aeg dopinguaineid suuremates kogustes, sest kunagi ei tunta, et lihasmass oleks piisavalt suur, isegi siis, kui näeb välja nagu Hulk. Selle kohta öeldakse tagurpidianoreksia meeste seas. Bigorexia. Range toitumisrežiim ja selline elustiil pole pikas perspektiivis hea.

Väga hull oleks siis, kui see kõik peaks mingil põhjusel korraga katkema: ei saa trenni teha või ei saa neid aineid enam tarbida. Siis tullakse maha, kahanetakse paratamatult ja see kahanemine võib endaga kaasa tuua küllaltki tugeva depressiivse seisukorra. Pole ennekuulmatu, et sellise seisundi pärast ka enesetappe oleks sooritatud.

Mida teha, kui lugeja tunneb ennast ära või tunneb, et tema lähedane on sellise teekonna alguses?

Tuleb küsida, kas praegu on elus kõik korras. Trenn peaks olema elu üks osa, mitte elu trenni osa. Teised elulised asjad ei tohiks jääda trenni varju. Tuleb endalt küsida: kas olen oma kehaga rahul või ei ja millisel määral? Loomulikult ei pea enda kehaga alati rahul olema ja paremuse poole püüdlemine on hea asi, teine asi on aga see, kui oma keha vihatakse ja tegevuskava väljub normipiiridest. Tuleks küsida kindlasti ka lähedaste arvamust. Tuleks küsida endalt, kas see käitumine on jätkusuutlik või mitte.

Pane tähele!

*Spordiklubi eesmärk pole ühte indiviidi täiesti läbi piinata ja teda trennisõltlaseks teha.
*Range toitumisrežiim pole pikas perspektiivis hea.
*Trenn peaks olema elu üks osa, mitte elu trenni osa.