Piiride tähtsus

Veebikonstaabli sõnul on seadus postituste koha pealt üsna leebe, kuna Eestis kehtib sõnavabadus. Ta soovitab teha kindlaks, et avaldatud postitus ei jagaks mõne teise inimese andmeid, ei riivaks nende õigusi, ei solvaks ega laimaks. „Eriti tähelepanelik peab olema tehes postitusi lastest – iga lapsevanema tegevus peab lähtuma lapse huvidest ja toetama tema arengut,” toonitab Punak. „Siin on küsimus suuresti inimeste väärtushinnangutes ja valmisolekus dialoogiks. Loomulikult võib publikut kitsendada ja juurdepääsu piirata, aga tegelikult ei tea meist keegi, millal mõne sõbra kontosse sisse pääsetakse ja mida selle alt lõppkokkuvõttes võimalik näha on. Seega, kui oled avalik postitaja, ole valmis kriitikaks, ole autentne ja pea silmas ka teiste õigusi.”

Mis puudutab näiteks bikiinides puhkusepilte, ei pea Punaku sõnul oma keha häbenema ja puhkusepiltide jagamine pole keelatud. „Küll aga peab jälgima, et alla 14-aastaste pildid oleksid viisakad ega kalduks lapserootika kategooriasse – isegi mitte nalja tegemise eesmärgil. Armu- ja pereelus on vajalik teiste osapoolte nõusolek, mil määral neid teemasid kajastada. Kindlasti võiks hoiduda mürgistest märkustest endiste elukaaslaste suunas ja piltide kohta võiks kehtida reegel, et vähem on rohkem – pigem panustada kvaliteedile kui kvantiteedile.”

Avalikvõi „nähtav ainult sõpradele?

See, kas näiteks Facebooki postitused võiksid olla avalikud või nähtavad ainult sõpradele, sõltub veebikonstaabli sõnul paljuski sõprade arvust. „Võib teha ka sõpradele kinniseid gruppe, kus konkreetset teemat arutatakse ja pilte jagatakse. Seesugune lahterdamine hoiab uudisvood puhtamana. Avalikud postitused võiksid olla need, kus oled valmis astuma dialoogi ükskõik kellega ning seisma mõne oma väärtuse või põhimõtte eest. Avalikke postitusi tasub teha ka siis, kui inimene omab infot, mis võiks näiteks tema kodukeskkonnale kasulik olla. Süütegudega seotud infost peab loomulikult ennekõike teavitama politseid, kuid mõnes olukorras tasub infot jagada ka teistega.”

Maarja Punaku sõnul on sotsiaalmeediasse postitamine ka põlvkondade küsimus. „Me oleme liikumas aega, kus üha enam inimesi leiab, et näiteks kellelegi alasti fotode saatmine on normaalne. Turvalisuse mõttes on sel juhul soovitatav pildile oma nägu mitte jätta. Samuti on muutunud blogide pidamine – mida noorem on blogija, seda rohkem infot avalikkusele paisatakse,” sõnab ta, lisades, et 30+ vanuses inimesed eelistavad täielikku privaatsust enam. „Noorem generatsioon on rohkem harjunud olema sotsiaalmeedias oma näo ja nimega ning seal igapäevaselt suhtlema.”

Kuidas suhtuda aga Facebooki populaarsesse check-in-funktsiooni, mis võimaldab teiste kasutajatega jagada näiteks reisile minekut? „Kui kodus on peale reisile mineja keegi olemas, siis oma asukoha jagamine olulist ohtu ei kujuta. Kui inimene elab aga üksinda eramajas keset metsa, paneb sellise info jagamine paraku tema vara ohtu.”

Mida veebikäitumine meie kohta näitab?

Suhtenõustaja Imbi Viiroki sõnul on sotsiaalmeediasse pilte postitades ja õnnestumistest kirjutades võimalik sõpradelt-tuttavatelt kiiresti positiivset tagasisidet ja tunnustust saada. „Sotsiaalne tunnustus tekitab mõnusa rahulolutunde,” sõnab ta. „Samuti saab seal kujundada oma identiteedi selliseks nagu soovid, postitades üksnes neid pilte ja jutte, mis soovitud minapildiga kokku sobivad.”

„Ajuteadlased ütlevad, et võrreldes silmast silma suhtlemisega on sotsiaalmeedia suhtlusel üks suur erinevus – rääkimise ajal ei pea jälgima kuulaja reaktsiooni. Seega saab aju keskenduda üksnes eneseväljendamisele. Nii on kergem endast kõik mõtted ja tunded välja lasta. Iroonia seisneb selles, et ühe-kahe kuulaja asemel on sotsiaalmeedias kuulajaid sadu või tuhandeid kordi rohkem,” räägib Viirok. „Ühe Ameerikas läbi viidud uuringu põhjal jagavad inimesed sotsiaalmeedias oma mõtteid-tundeid kõige enam kolmel põhjusel. Esiteks mõne hea ettevõtmise toetamiseks, nagu heategevuse, mille edastamine on mingil viisil eneseteostus, sest aitab panustada millessegi, mis on inimesele oluline. Teiseks sõprade leidmiseks ja hoidmiseks – sotsiaalmeedia ongi sotsiaalne nähtus ja suhted on ühed olulisimad põhjused virtuaalsuhtlemiseks. Kolmandaks enesemääratlemiseks – igasugune sõnavõtmine ja kommenteerimine aitab iseennast määratleda, olgu selleks näiteks kodutute loomade eest võitleja.”

Ka kliiniline psühholoog ja Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa nõustub, et aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine mõjutab ajus mõnu ja rahuloluga seotud võrgustikke. „Isikliku info jagamine on seotud ka isiksusega – neil, kel päris elus kalduvus pigem väljapoole elada, on ka tõenäolisem oma elu aspekte sotsiaalmeedias jagada. Samas on uuringud näidanud, et aktiivselt sotsiaalmeedias osalemine ei pruugi inimest õnnelikumaks teha, kuna enamasti jagatakse just elu parimaid ja ilusamaid hetki. Seega pilt, mille teiste elust saame, võib olla moonutatud.”

Uurides inimeste veebikäitumist, võib jääda mulje, et oma elust jagatakse kas peaaegu kõike või mitte midagi. Miks see nii on? „Mõned meist on oma eraelu suhtes kaitsvamad ning võivad tunda lausa hirmu selle ees, et võõramad inimesed nende isiklikest asjust kuulevad. Põhjus võib olla ka enesekaitse – olukord, kus postitad endale olulist ja sellele ei reageerita või vastukajaks on mõistmatus või halvakspanu, võib olla vägagi valus. Facebooki kaudu võib saada ka rohkesti positiivset tagasisidet, kinnitust sellele, et tegemist on tõesti ilusa ja ihaldusväärse inimesega. Jagamise varjukülg on aga see, et fotod on kõigile vabalt kasutatavad ja edasi jagatavad, mis omakorda loob võimaluse ebasobivateks ja solvavateks kommentaarideks.”

Kliiniline psühholoog toetab ka veebikonstaabli soovitusi, et turvalisuse huvides peaks olema ettevaatlikum koduste andmete, reisiplaanide, finantsolukorra, pangaandmete jagamisel ning samuti selles osas, kui ollakse rahulolematu oma töökohal. „Silmas võiks pidada ka seda, et hirm ja viha on nakkavad emotsioonid ning kui neid väga avalikult välja hüüda, peab arvestama, et nende emotsioonide osakaal kasvab ka teiste inimeste elus.”

Vestlused turvaliseks!

Veebikonstaabel Maarja Punaku sõnul on olemas vestlemise rakendusi, kus infovoog on krüpteeritud ja milles väidetavalt vestlusi ei salvestata. „Salajastele tekstidele saadakse enamasti ligi inimlike eksimuste tõttu. Näiteks pole mobiilil parooli, äppidest ei logita välja, arvuti unustatakse lukustada või klõpsatakse kahtlase väärtusega linkidel, mille tulemusel jäädakse kontodest ilma. Oluline on nutihügieeni jälgimine. Ülisalajane või eraeluline info võiks siiski jääda silmast silma jutuks, kuna kahjuks olen näinud mitmeid küberkiusamise juhtumeid, kus head sõbrad või elukaaslased lähevad tülli ning kasutavad teise tekste ja mõtteid tema häbistamiseks ja reetmiseks.”

Mida teha, kui keegi on sinu isiklikke fotosid või infot kuritarvitanud?

„Seaduse mõttes pole erinevust, kas tegemist on olnud privaatse või avaliku postitusega,” sõnab veebikonstaabel Maarja Punak. „Küll aga võib inimesele teha rohkem kahju pilt, mida jagati laiema avalikkusega. Üldjuhul kuuluvad kõik sellised rikkumised tsiviilkohtu lahendamispädevusse. Politsei sekkub näiteks delikaatse info jagamise või identiteedivarguse korral.”

Instagram/Facebook/Snapchat + sinu suhe = ?

Suhtenõustaja Imbi Viirok nõustamiskeskusest Tark Süda ütleb, et sotsiaalmeedia teeb ühest küljest tutvuste loomise ja suhtlemise algatamise lihtsamaks. Samuti kontakti hoidmise sõpradega, kes viibivad kaugel. „Teisalt võib see tekitada paarisuhtesse ärevust ja armukadedust,” hoiatab ta. „Paarinõustamisele tuleb üsna sageli paare, kel käimas Facebooki „nõiaring”. Üks on armukade ja jälitab teise suhtlust sotsiaalmeedias. Teine tunneb end aga vähesest usaldusest ja privaatsuse puudumisest solvatuna ning tõmbub eemale. See omakorda muudab armukadeda partneri veelgi ärevamaks. Kahtlemata ei saa me suhteprobleemides süüdistada Facebooki, kuid sotsiaalmeedia keskkond võib pakkuda ärevale ja ebakindlale inimesele rohkelt võimalusi oma kahtluste kasvatamiseks. Postitusele või pildile on kerge juurde haakida omapoolne tõlgendus, mis ei pruugi reaalsusega sugugi sarnaneda.”

Blogijad piiride seadmisest sotsiaalmeedias

Blogijate igapäevatöö seisneb paljuski sotsiaalmeediasse postitamises ja oma jälgijatega suhtlemises. Uurisime kahelt populaarselt Eesti blogijalt lähemalt, kuidas peaks endale sotsiaalmeedias piirid seadma inimene, kellelt nii mõnigi võib oodata keskmisest suuremat privaatsuse jagamist.

Getri Mitt (www.getri.eu) ütleb, et blogijal on oluline leida oma nišš ja põhimõtted, tänu millele saab pakkuda kvaliteetset sisu ning end blogimaastikul paremini positsioneerida. „Piiride seadmine oleneb muidugi sellest, mis kellelegi isiklik on. Ise olen otsustanud, et ei jaga kunagi oma hetkelist asukohta ega elukohta. Kui teen pildi-video mõnes muuseumis või kohvikus, panen selle üles alati hiljem, kui olen juba lahkunud. Kui jagan midagi oma perest-suhtest, teen seda harva ja diskreetselt. Üldiselt hoian oma kanalid ilu- ja moeteemalisena, kuid kui väikeses koguses isiklikku elu sisse tuua, annab see blogile rohkem väärtust. Tekib tunne, et tegemist on sõbraga,” ütleb Getri. „Mulle meeldib mõelda, et jagan kõike, kuid samal ajal mitte midagi. Kui sain lapse, postitasin temast rohkelt pilte. Praeguseks olen aga otsustanud, et teen seda, kuid väga harva – temal on mu elus väga tähtis roll.” Getri sõnul on blogijal oluline olla kui päris inimene – aus. „Tähtis on inimlik faktor. Ma ei usalda ega vaevugi ise lugema blogisid, kus kõike ainult kiidetakse.”

Ka Liina Ütt (www.missliina.com) nõustub, et endale on hea piirid paika panna seetõttu, et lugejatele/vaatajatele meeldib blogija või YouTuberi toon ning ühtse joone hoidmine. „Nii saavad ka lugejad otsustada, kas neile konkreetse blogija toon meeldib ja olla kindlad, et iga kord ootab ees midagi nauditavat.” Kui tegemist on ka reaalses elus privaatsema inimesega, on Liina sõnul selge, et ei ole mõtet kellelegi teisele meeldimise pärast jagada midagi rohkemat kui endale mugav on. „Kui oled aga avameelne ja jagad hea meelega ülejäänud maailmaga isiklikumat infot, siis miks mitte see piir veidi hägusemaks muuta. Põhiline on, et endal oleks selle osas, mida välja paned, hea tunne. Olen ka tegelikult pigem privaatsem inimene ja vahel lihtsalt kombin neid avameelsuse piire, kus end veel mugavalt tunneksin. Üldiselt on nii, et mida positiivsem vastukaja, seda lihtsam on ka jagada. Kui keegi hakkab mõnd tühist asja kritiseerima ja sedagi mitte konstruktiivselt, vaid elab silmnähtavalt oma halba tuju või kibestumist välja, siis ei kipu ka ise nii kergelt kõike jagama. Seega mingil määral need piirid ajas muutuvad.” Ka Liina sõnul on oluline ausus. „Keegi pole kohustatud kõike jagama, ent leian, et alati peaks olema aus. See paistab välja ja on juba pool teed usaldusliku suhteni oma jälgijatega.”

Mis puudutab aga kriitikat? Getri ütleb, et kuna tihtipeale inimesed (sealhulgas blogijad) arenevad, muutuvad ka arvamused ja väärtushinnangud, ning kriitika, mis tänu sellele tuleb, on paratamatu. „Tähtis on endale kindlaks jääda ja vajadusel ka kõik lahti selgitada. Moe- ja ilublogides esineb seda suhteliselt harva, kuid aktiivse beebi-pereblogide jälgijana näen, et nende kommentaarides on vahel üsna tulised sõnavõtud.” Liina lisab, et kriitikale ei tasu kunagi emotsiooni lainelt vastata. „Loomulikult teeb see (eriti lihtsalt lahmitud) kriitika haiget ja paneb hetkeks kõige üle sügavalt mõtlema. Esimese emotsiooni pealt võivadki tulla läbimõtlemata vastused, mis omakorda skandaali üles kisuvad. Alati tasub vastamiseks aega võtta, olgu selleks kümme minutit või mitu tundi. Põhiline on, et esmane pahameel lahtuks ja juhirolli astuks kaine mõtlemine. Hea on lasta vastus ka mõnel lähedasel üle vaadata. Teise inimesega arutades saab vastusele objektiivsema hinnangu ja on lihtsam viisakalt, neutraalselt vastata. Kui aga keegi kommenteerib privaatseid teemasid, millest blogija niikuinii ei räägi, siis leian ma, et neile pole mõtet reageeridagi – kui jääb arusaamatuks, et avalikkusele ei peagi kõike rääkima, siis ei pruugita sellest ka uuesti vastates aru saada.”