Andra Teede: isegi ideaalsed daamid, keda ajakirjadest kadestada saab, käivad vahel ilma meigita ja karjuvad liikluse või laste peale

Sõitsin paar päeva tagasi õhtuse rongiga koju ja vahtisin pingsalt aknast välja. Minut enne väljumist vaatasin oma naabrile otsa – pidin pikali kukkuma, kui nägin, et ta loeb suure huviga ja täitsa avalikult mu viimast luulekogu.

Ega siin ju midagi imelikku olegi. Olen and­nud välja kaheksa raamatut ja kuigi luule­tiraažid on Eestis väga väikesed, on neid ikkagi päris palju inimesi lugenud. Ma lausa reklaamin oma raamatuid, eriti nüüd, kui olen hakanud end ise kirjastama. Ostke “Kaks punkt nulli”, see on hea kraam, olen sada korda Facebooki kirjutanud ja intervjuudes hõisanud. Aga nüüd, olles täitsa suvalisel hetkel, mitte lava peal luuletajat mängides, vaid oma väikses aed­linnas oma vaikseid asju ajades niimoodi silmitsi päris lugejaga, ei osanud ma mitte midagi teha. Jumala õudne oli!