Ilukirurg Dr. Jaan Troost: kui kahtled, kas teha rinnasuurendust või mitte, siis ära tee!
"On üks asi, mida ma alati ütlen - kui kahtled, kas teha rinnasuurendust või mitte, siis ära tee! Oota, kuni lapsed on sünnitatud," räägib staažikas kirurg ja põhjendab, et operatsioon on operatsioon - see ei ole see, et ma lähen ostan omale uue kleidi, panen selga ja kohe istub ning on ilus. "Inimesed peavad arvestama, et iga operatsioon on ikkagi kas väiksem või suurem manipulatsioon kudedele. See, kuidas koed ja aju seda vastu võtavad, võib olla väga erinev."
Tundlikkus võib kaduda
Dr. Troost teeb aastas ligi 400 iluoperatsiooni, kõige enam soovitakse rindade suurendamist või tõstmist. Põhiliselt satuvad operatsioonile need, kellel on juba geneetiliselt lõtv sidekude. Tütarlapsed, kes ei ole veel sünnitanudki ja tahavad rinnatõstmist, õnnestub arstil enamuses ümber veenda, selgitades, et neil on kehalised muutused alles ees.
Tihti mõeldakse ümber kuuldes, et rinnanibu tundlikkus võib muutuda. Otseselt keelduda kirurg ei saa, aga kui näeb, et lapseohtu naise soov on ikka väga vale, tuleb vähemalt püüda talle asja selgitada. Kui aga tõepoolest naine oma välimust kasvõi enesega rahulolu saavutamiseks korrigeerida soovib ning see on põhjendatud, siis aitavad ilukirurgid meeleldi tema enesekindlust taastada.
Viimasel ajal on sageli vajadus ilukirurgia järele õnnestunud maovähendusoperatsiooni tagajärg. "Olen näinud, et inimene tuleb vastuvõtule ja tal on rind pesu vahele nii öelda tagasi keeratud. Kui kaalukirurgiline operatsioon avaldab tõeliselt head mõju, võtab patsient alla kümneid ja kümneid kilosid. Seejärel on paratamatult vaja kõhu-, reite-, käte- ja rindade plastikat. Aga tulemus saab pärast päris ilus," ütleb dr. Troost lootustandvalt.
"Alati saab midagi teha, lootusetut olukorda ei ole! Samas - armideta plastikat pole ka olemas. Proteeside puhul jääb arm rinna alla, aga kui me teeme tõstmist, siis jäävad armid rinnal näha. Tõstmisi on mitut moodi, kui on inetult lame rind, siis pakume rinna tõstmisele lisaks võimalust panna toeks ka implantaat. Tahetakse nii ja naa," ütleb kirurg. Väga tähtis on eelnev vestlus ootuste ja võimalike tulemuste üle. Kudede paranemine, naha elastsus ja muu on inimestel erinev. "See ei ole nii, et vahetad masinal poldi ära ja liigub jälle," sõnab doktor.
Imetamist ei sega
Neile, kes ei ole veel sünnitanud, pole rinnaimplantaadid vastunäidustatud. "Ma olen neid pannud ka väga noortele, kuigi see on muidugi erandlik. Aasta tagasi käis minu juures üks väga sümpaatne abielupaar oma 16-aastase tütrekesega. Ilus tüdruk, kuid rindade asemel olid vaid nublukesed, mida ta häbenes. Kui tüdruk sai 17, panin talle vanemate nõusolekul implantaadid ja ta oli väga õnnelik. Implantaadid ei takista imetamist, olenemata sellest kas me paneme need lihase või näärme taha. Imetamisel vahet ei ole, sest näärmed jäävad kõik alles ja puutumata," selgitab kirurg.
Põhjendamatud hirmud
Üks suur hirm, mis arsti sõnul täiesti asjatu, on "kas ma ärkan narkoosist?". Hirm on ka valu ees. "Nad loevad järelkajasid ja räägivad sõbrannadega. Üks ei saanud kaks nädalat ennast liigutada, teine jälle tahtis järgmisel päeval tööle minna. Inimeste valulävi on nii erinev, samuti taastumine ja suhtumine. Enamusel ei ole mingisugust kohutavat valu, väike valu on normaalne. Kui sa oled positiivne, siis lähevad alati kõik asjad paremini."
Kui kiiresti pärast operatsiooni on võimalik tavarütmi juurde naasta, on samuti individuaalne ja oleneb lõikuse suurusest ning inimese valutundlikkusest. Mõned teevad juba järgmisel päeval arvuti taga tööd, teistel läheb paar nädalat. "Ma ütlen alati, et ärge võtke liiga palju valuvaigisteid, sest valu ju takistab ülemäärast liigutust. Võtate palju valuvaigistit, pingutate üle ja taastumine venib pikemaks või tekib isegi hiliskomplikatsioon," selgitab kirurg.
Töö tellija materjalist
Tihti arvatakse ja loodetakse, et arst teeb imet. Aga pärast operatsiooni on inimesel endal palju vaja ära teha, et taastumine oleks võimalikult kiire ja valutu. "Ma olen alati öelnud, et ega arst imet tee, töö on alati tellija materjalist. Mõnele on geneetiliselt antud kehvem materjal." Kas siis sellepärast arsti juurde tullaksegi, et materjal jätab soovida ja palutakse, et tehke paremaks? "Niimoodi jah. Tänapäeval on täiesti tavaline, et tuleb rinda taastama naine, kes on sünnitanud kolm last. See on täiesti loomulik, et rind on välja veninud. Aga selle saab korda teha."
Alternatiivi, et kasvõi trenniga rind pringiks pumbata, enamasti ei ole. Kui nahk on veninud, siis tagasi see ei tõmba, trenniga suureneb ainult rinnakoe all asetsev lihas. Kui sinna panna ainult implantaat, siis on arsti sõnul tulemuseks "kivid sokis". Aga ega inimene, kes meditsiiniga seotud pole, ei peagi kõigest aru saama, sellepärast tasubki arstilt nõu küsida.
Vahetada pole implantaate vaja, sest nende eluiga on pikk. Sauna ja lennukit samuti pelgama ei pea, sest rõhku need ei karda. "Kui implantaat läheb katki, on see põhjustatud kulumisest või defektist, aga seda juhtub väga-väga harva. Kui ei teki mingisugust gravitatsioonimõju, kapseldamist või muid tüsistusi, siis vahetada pole neid tarvis," kinnitab dr. Troost ja lisab, et mitmetes proteesitehastes käies on ta näinud, et tegemist ei ole liinitöö vaid enamasti puhta käsitööga. "Nii et see, et ta vastu EI peaks, on vale!"
Suurusehullustus
Doktor möönab, et on küll kena, kui naisel on ilusad rinnad, aga see pole tema arvates peamine, on palju tähtsamat. Ometi on fetišism küllalt suur. On soovitud isegi kolm korda suuremaid rindu, mida tulebki panna kolmel eri korral, sest ühekorraga ei saa - nahk peab paar aastat enne venima, kui saab järgmise numbri panna.
"Alles hiljuti tahtis üks patsient väga suuri rindu. Püüdsin talle selgeks teha, et see saab olema väga valus, aga ei aidanud. Panin talle keskmise suurusega – 300 ml rinnaimplantaadid. Need olid väga sobivad sellele sihvakale ja saledale kehale! Ta oli pärast nii rahulolematu. Ma ütlesin, et kulla laps, las venib vähemalt aasta, siis paneme suuremad. Aga kui inimesed juba 500-milliliitriseid soovivad, siis on see äärmuslik. Peab olema tõeliselt suurt kasvu naine, et need rinnad ei tunduks ebaloomulikud.
Kord tuli üks abielupaar Soomest ja soovis naisele 1600 milliliitriseid implantaate. See on ilmselt Eesti rekord - laste korvpalli suurus! Ma ütlesin, et ei-ei-ei! Nad vastasid, et eritellimus on juba tehtud – see on väga spetsiifiline soov, sest üle tuhandelisi tellimusi ei ole kusagil nii öelda masstootmises. No mis parata! Neil oli rihmade süsteem - nagu hobust rakendas see mees oma naist," naerab doktor. "Naisel oli varem rindade suurendamist tehtud ja nii need järjest venisid. Täitsin nende tahtmise - võtsin 1100sed välja ja panin suuremad asemele. Nad olid väga rõõmsad ja rahul."
Päris palju tullaksegi konsultatsioonile kahekesi koos kaasaga. Enamasti on operatsioon ikkagi naise enda tahtmine. Soome patsiente käib Eestis palju, seal on bodybuilding hästi populaarne. "On juhtumeid, kus mees on paras "kapp", naine aga noor, väike, kenake ja ilusa rinnaga. Ma küsin naiselt, et sul on ju kõik ok, miks sa teed seda!? Ta vaatab mehele otsa ja ma saan aru, kelle soov see on," muigab staažikas kirurg. "Mu kolleeg dr. Simmo soovitab sellisel juhul mitte rinnad vaid mees välja vahetada."
Kõige eriskummalisem tänu või reaktsioon, mis arstile osaks saanud, on enamasti positiivsete killast. "Enamus on ju õnneks ikka väga rahul, nad on saanud seda, mida on tahtnud. Mõni ei jõua isegi rinnahoidjat tagasi selga panna, kui ma opijärgse ülevaatuse lõpetan, hüppab õnnest kaela," naerab ta. "Kirurg peab kallistuste puhul väga stoiliseks jääma, et ei tekiks pahandust, sest mine tea, kust keegi telefoniga pilti teeb ja kusagile üles riputab. Eks neid tänulikke nägusid ja silmi ole palju nähtud. Enamasti on see operatsioon ikka väga kaalutletud otsus, mis pikka aega küpsenud."
Keskmise patsiendi portree
Naised on 25 aasta taguse ajaga, mil Eestis iluoperatsioonidega algust tehti, kordades teadlikumad, nõudlikumad, pretensioonikamad. Enamus konsultatsioonile tulijaid on teinud ära korraliku kodutöö. "Dr. Google on põhiline, nad leiavad sealt niisuguseid asju, mida ma ei teagi," naerab dr. Troost.
Kui püüda maalida keskmise patsiendi portree, saab see selline: linnainimene, vanuses 25-35 aastat, blond. "Blondid jäävad rohkem silma, võib-olla sellepärast tundub, et neid on rohkem," muheleb kirurg. "Enamus patsiente tuleb Tallinnast, kuid on ka Tartust ning väikelinnadest küll ja veel." Kui algul oli Eesti ilukirurgide laual põhikontingent Soomest ja Rootsist ja veidi ka Inglismaalt, siis nüüd ei ole eestlaste osa sugugi väiksem. Samas jätkub Eestis hoogsalt ka rinnasuurendamis-turism nagu aastate eest.
Rinnasuurendusoperatsiooni keskmine hind koos kõigi kuludega jääb 4000 euro kanti. Esteetilise kirurgia operatsioone haigekassa ei kompenseeri. "On olemas järelmaksufirmad ja kui inimene saab endale rahuloleva välimuse ning enesekindluse siis, ei olegi seda nii palju," arvab kirurg.
"Aga kui minu juurde tuleb naine, kellel on erakordselt suured ja rasked rinnad, mis hakkavad juba tervist mõjutama, põhjustavad näiteks seljavalusid või on mõne muu meditsiinilise näidustusega, siis olen soovitanud neil esmalt pöörduda PERHi plastikakirurgia üksusesse, et teha operatsioon haigekassa toel. Seal on küll järjekord, aga teinekord tasub ootamine end ära," selgitab dr. Troost, kes tunnistab muigamisi, et kuna ta on töötanud nii kaua arstina, ei suuda ta alati mõelda nagu businessman. "Kõige targem on tulla konsultatsioonile, et leida sobiv lahendus," sõnab ta.
