“Ma olen alati olnud võltsuse ja ebavajalike “ilulõikuste” vastu ega kujutanud ennast ettegi minemas opilauale, et silikooni rindadesse panna. Nüüdseks aga on kõik kõhklused, valu, hirm ja isegi mõned kahetsused seljataha jäänud.

Lugu algas kümmekond aastat tagasi, kui sain 19aastaselt esimese lapse. Imetasin poolteist aastat ja kõik oli hästi, säilis ka mu rindade B-korv. Ent pärast teise lapse sündi tuli rindadesse nii palju piima, et need kattusid vähemalt saja venitusarmiga. See oli väga valus.

Seejärel aga piimanäärmed taandarenesid ning rind venis välja, muutus tühjaks, kortsus ja koledaks. Üks arst ütles, et mul on 70aastase keha – ja ise tundsin samuti. Ma isegi ei ihaldanud sümmeetriat, et nibud oleksid samal kõrgusel või rinnad ühesuurused, ma lihtsalt ei tahtnud end enam tunda, nagu oleksin lõksus vanainimese kehas.

Võid ju mõelda küll, et kõik on hästi, proovida olla uhke naine – vaadake, olen sünnitanud, imetanud, siin on mu keha kui selle tõend! Aga siis astud peegli ette, võtad rinnahoidja seljast ja hakkab väga kurb.

Otsus panna implantaadid ei tulnud muidugi lihtsalt. Mõte operatsioonist ja silikoonist mu organismis oli mulle täiesti vastuvõetamatu. Ent ühel meeleheitlikul hetkel hakkasin vaikselt uurima, et mida õieti tehakse ja kuidas. Internetist leiab muidugi väga õudseid pilte ebaõnnestunud lõikustest. Mõtlesin terve aasta, enne kui hakkasin üldse kirurgide juures konsultatsioonidel käima – ja ma ei leidnud algul küll ühtegi sellist, keda oleksin tahtnud skalpelliga oma rindade kallale lasta.

Lõpuks võtsin end kokku ja panin ühes kliinikus lõikuse aja kinni. Loobusin sellest aga viimasel minutil, sest ei suutnud kirurgiga kokkuleppele jõuda: tema tahtis minust teha šeffi suurte tissidega naist, aga mina soovisin olla normaalne, oma kunagise B-korviga. Hiljem selgus, et mu loobumine oli paras vedamine, sest...

Edasi lugemiseks: