Psühhoos kui õpetaja

“Ma ei võta oma seisundit kui haigust, veel vähem kui karistust, see on hoopis minu teejuht, et kujuneda paremaks ja tugevamaks versiooniks iseendast. Kogemus oli kohutav, aga tagant­järele vaadates ka väga arendav,” teab Karmen Kozma (26), kes sai paari aasta eest ehmatava diagnoosi – skisoafektiivne häire.

Miks ma Karmeni loo kirja panin? Eelkõige on see neile, kes kõhklevad, kas minna vaimse tervise probleemi korral abi otsima. Vastus on jah. See on ka neile, kelle lähedane ei pruugi ise mõista, mis temaga toimub. Kas pakkuda tuge? Vastus on jah. Karmeni lugu on ka neile, kes usuvad, et see teema neid absoluutselt ei puuduta. Kuid teades, et ini­mesed on siiruviirulisemad, kui esma­pilgul paistab, teeme neile vähem haiget.

“Hirmus oli,” ütleb Karmen tunde kohta, mis teda valdas, kui ta julges oma haigusest esimest korda avalikult rääkida. Enese jaoks oli ta kõik läbi mõelnud, aga kuidas reageerivad kolleegid ja tööandja, mis saab siis, kui keegi peaks ta tänaval ära tundma? Vaata, sealt tuleb skisofreenik!

“Ma teadsin ette, et neid lööke tuleb..."