Skisofreeniadiagnoos keset ülikooliõpinguid muutis kõik | Karmen: poolteist kuud jutti luululises maailmas elada, seda on ikka palju

Ma ei võta oma seisundit kui haigust, veel vähem kui karistust, see on hoopis minu teejuht, et kujuneda paremaks ja tugevamaks versiooniks iseendast. Kogemus oli kohutav, aga tagant­järele vaadates ka väga arendav,” teab Karmen Kozma (26), kes sai paari aasta eest ehmatava diagnoosi – skisoafektiivne häire.

“Hirmus oli,” ütleb Karmen tunde kohta, mis teda valdas, kui ta julges oma haigusest esimest korda avalikult rääkida. Kuidas reageerivad kolleegid ja tööandja, mis saab siis, kui keegi peaks ta tänaval ära tundma? Vaata, sealt tuleb skisofreenik! 

Praegu saab ta luuluperioodidele rahulikult tagasi vaadata. Varem see nii polnud. “Mul tuli oksemaik suhu, püüdsin endast eemale lükata, unustada kõiki neid pilte, mis taastudes silme ette tekkisid, see oli õudne,” meenutab Karmen. “Kogu see luululine episood ja eriti sellest väljatulemine tekitas minus suurt õõvastust. Mul oli häbi... poolteist kuud jutti luululises maailmas elada, seda on ikka palju,” väristab ta õlgu. “Kui tekkis psühhoos, siis tuli kõik aastate jooksul kogutu pinnale. Nutsin esimest korda minuga juhtunu pärast alles 22aastaselt psühholoogi juures.“

Algul ei saanud Karmen aru, miks ta viibib ravil psühhiaatria­kliinikus, sest ta elas oma armastuse maailmas – nimelt oli noorel üliõpilasel armastusteemaline psühhoos. “Ma kujutasin ette, et mul on..