Tänane sünnipäevaline Ott Lepland: mulle tegelikult meeldib, kui naisterahvas on oma loomult ja olemuselt selline tagasihoidlik

Lugu ilmus esmaskordselt aastal 2020.

Rohkem mugavustsoonist välja tulemist ja pisut vähem perfektsionismi. Just need on mõtted, mis jäävad kummitama vestlusest Eesti ühe armastatuima meesartistiga.

Oti 2020. aasta on kulgenud kõigest hoolimata mõnusas töises tempos. Kui juulis-augustis nägi esinemisgraafik taas päris esinduslik välja, siis ka varakevad, mis pühkis kalendri päeva pealt esinemistest tühjaks, ei jätnud meest loorberitele puhkama. Nii nägi juba maikuus ilmavalgust uus emotsioonidest tulvil singel, mis sündinud otse laulja elust enesest — tunnetest, mida koges pärast katkenud koosteed elukaaslasega.

Tundub ju üpris karm tuua kõik kogetud mõtted ja emotsioonid — veel kuigi palju värskedki — otse avalikkuse ette. Nii nagu paljud teised artistid, kinnitab siiski ka Ott, et artistile endale on kõige südamelähedasemad just need lood, millel on see oma lugu ja emotsioon taga. Mis seal salata, eks sellist autentsust hindavad ka kuulajad.

Usub hingesugulusse

Olgu selle tunnistajaks tõeliseks pulmahitiks kujunenud „Hingesugulane”, mida võib ikka ja jälle kuulda nii kirikutes, kabelites, mõisates kui ka heinaküünides. Lugu, mille saatel on otsustanud oma igavese liidu sõlmida lõputul arvul paare. „Paljud pulmaisad, kellega olen kokku puutunud, on öelnud, et seda on mängitud pea igas pulmas,” tuli „Hingesugulast” saatnud edu üllatusena ka Otile endale, kelle sõnul on see, et niivõrd paljud on valinud just selle loo üht oma elu olulisimat päeva meenutama, artistile mõistagi tohutu suur tunnustus. „Mul on ääretult hea meel, et see on läinud inimestele korda, kuigi see ei olnud kirjutamisel kindlasti eesmärk omaette.” Lugu sündis tegelikult lihtsast soovist tuua see ilus kujund — hingesugulane — inimesteni. Kujund, mis ei seo ilmtingimata ainult elupartnereid, vaid mille taga võib olla ka parim sõber, vend, õde, ema-isa.