Kui Jill mehe kõrvale seisis, kandis ta lilletikanditega ehitud Oscar de la Renta kleiti ja sellega harmoneeruvat tumesinist näomaski ning tema naeratus jõudis ka maski tagant miljonite vaatajateni.

Jilli roll FLOTUS-ena on nii palju rohkemat kui lihtsalt üks pabernukk maailma kõige mõjuvõimsama meesterahva kõrval. Esimest korda ajaloos on USA-l esileedi, kes on otsustanud töötada talle Valges Majas antud rolli kõrvalt edasi ka Northern Virginia Community College’i inglise keele professorina. Ta ei ole kõigest FLOTUS — ta on professor, ema, vanaema ja Joe abikaasa.

Kuigi Ameerika Ühendriikide esileedi rolli kõrvutatakse aastakümneid ameeriklannadele seotud ootustega — nii ebaaus kui see ka poleks -, on demokraatide ja vabariiklaste maailmavaade selles osas väga erinev. Konservatiivide jaoks tähendab see stereotüüpselt naiselikku kleiti kandvat ema ja koduperenaist, isegi, kui nii mees kui naine suhtes tööl käivad. Vastandina sellele maailmapildile on aga teine suhtumine: naine on iga naine, kes end sellena tunneb.

Jilli garderoobile keskendudes tuleb tunnistada, et ta kannab naiselikud siluetid ja mustrid, rikkalikud ja sügavad juveelitoonid laitmatult välja. Kuid kõik, mida ta kannab, peegeldab, kui teadlik ta oma rollist ja publikust on. Ta mõistab, et tema välimusel on märkimisväärne tähtsus selles osas, millise naisena ta mõjub, aga Jill teab, et see ei ole ainus, mis loeb.

Sarnaselt Melaniale armastab dr Biden kõrgeid ja efektse väljanägemisega kontsakingi — neetidega kaetud Valentino loomingut, sinisest seemisnahast stilettosid jne -, kuid ta on neid seni kandnud vaid laval olles, mitte lillepeenras või muid kontsakingade kandmiseks sobimatuid toimetusi tehes.

Lisaks meeldib Jillile oma riietega sõnumeid saata, kord tegi ta seda näiteks kandes Stuart Weitzmani põlvedeni ulatuvaid saapaid, mille säärele oli kirjutatud sõna “VOTE” (inglise keelest tõlgituna “vali“ — toim.), või siis valimisõhtul, kandes näomaski, millele oli kirjutatud inglise keeles ”breathe positivity” (“hinga positiivsust“ — toim.). Erinevalt tema eelkäijast levitavad Jilli sõnumid aga positiivsust, mitte lapsemeelsust.

2020. aastal ootavad paljud ameeriklased esileedilt rohkemat kui kunagi varem. Nad ootavad kaastundlikkust ja ausameelsust rohkem, kui ilusaid pilte ja disainermantleid. Nad soovivad esileediga samastuda ja ei taha näha selles rollis moeblogijat, kel on sõlmitud leping mõne luksustooteid müüva brändiga ja kel on lõputult aega, et fotograaf jõuaks teha temast ideaalse foto.

Kandes tulevase esileedina esimest korda publiku ette ilmudes Oscar de la Renta kleiti, näitas Jill, et ees on ootamas “normaalsem” ja traditsioonilisem aeg. Mood on just miski, millega USA esileedidel on võimalik saata oma publikule sõnumeid, mida välja öelda ei soovita.

De la Renta lugu on sarnane paljude ameeriklaste lugudele: sündinud Dominikaani Vabariigis, elanud Hispaanias ja seejärel jõudnud Ameerika Ühendriikidesse, kus ta rajas omanimelise ja tänaseks maailmakuulsaks saanud moebrändi. Ta on nüüdseks riietanud mitmeid esileedisid Kennedyst Nancy Reagani ja Laura Bushini välja. Tema looming mõjub alati soojalt ja pisut isegi demokraatlikult. Olenemata naisest, igaüks näeb Oscar de la Renta kleidis alati suurepärane välja.

Veel on küll liiga vara öelda, kas Jill eelistab ka edaspidi stilistide abiga peegeldada oma moevalikutega kohalikku moeajalugu, või läheb ta Melania Trumpiga sarnast teed, kes eelistas kanda pigem logodega kaetud Louboutin’i kingi, Birkini käekotte ja 50 tuhat dollarit maksvaid mantleid, aga juba tänaseks on ta saatnud valitud rõivastega nii mõnegi sõnumi, mis annab lootust, et nii see siiski ei lähe.

Allikas: InStyle