Mikk tõdeb seepeale, et kui naine juba küsima hakkab, et kuhu meie suhe viib, siis on selge, et suhe ei vii enam kuhugi. "Sel hetkel on juba väga raske hobust kraavist välja tõmmata, oled hiljaks jäänud ja hakka parem järgmise abielu peale mõtlema," arvab mees. "Hea, et Tanja minu jaoks liiga vara ise otsustavat sammu ei teinud. Kui ta oleks tulnud ja mind käekõrvale võtnud, et nüüd on üks koht, kuhu ta mu viib, ja juba olengi ootamatult notari juures allkirja andmas, siis oleksin küll minema kõndinud. Ma päriselt siiamaani ei tea, miks just meie kümnendal kooseluaastal linnahalli katusel Tanjale abieluettepaneku tegin. Ju siis oli õige tunne.

"See on väga tähtis, kui saad ise aru, millal on õige tunne. Üldse usun, et inimene on õnnelik esmalt iseendana ja iseendaga ja alles siis koos teisega," lisab Tanja. "Pole mõtet oodata, et keegi teine teeb mind õnnelikuks. Abieluga on mõnes mõttes sama lugu. Ma olin kõik need aastad enne pulmi ka endaga õnnelik ja meiega ka. See oleks olnud vale, kui oleksin aastate viisi oodanud seda abielu, et alles siis hakkan elama, alles siis saan õnnelikuks."