KOGEMUS | Aastatepikkune seljavalu piiras elu juba 20ndates. Aga leidsin võimaluse sellest lõpuks ometi vabaneda

Seda, kui kaua mu alaselg konstantselt valutas, ei oska ma täna enam isegi öelda. Meenub umbes viie aasta tagune jaanipäev, kus terveks päevaks olid planeeritud erinevad murumängud ja mina sain võtta osa vaid nendest, kus väga aktiivselt end liigutama ei pidanud. Lisaks ka sama aasta sügisesse jäänud kodukontoripäevad, sest kontoritoolil istuda oli liiga vaevaline. Aga millal ja miks see täpselt algas? Kes seda täna enam teab…

Kuigi kolmekümnes sünnipäev on tänaseks mul juba põhimõtteliselt ukse taga, siis nagu juba mainisin, on esimesed mälestused valutavast seljast viie aasta tagused ehk olin siis alles 25aastane. Ilmselt hakkas see valu aga juba palju varem endast märku andma, kuid nooruse uljuses oli väga mugav seda eirata, sest ega teda alguses esineski nagu lund Eestimaal — mõnel aastal oli teda palju, mõnel vähe.

Mäletan, et kui seljavalud mind rohkem vaevama hakkasin, võtsin selle korduvalt jutuks oma perearstiga. Kord saatis ta mu samas majas tegutseva füsioterapeudi juurde, kes mind hetke vaatas ja seejärel mõned harjutused välja pakkus. “Noh, et äkki aitab…” Mõned päevad ma neid harjutusi tegin, aga füsioterapeudi jutt polnud kuigi veenev ja nii lõingi üsna pea käega.

Valuvaigistid pole lahendus

Mõned kuud hiljem, kui perearstiga sellest uuesti rääkisin, kirjutas ta mulle telefoniteel välja valuvaigisti nimega Arcoxia ja kuna olen alati arste usaldanud, siis hakkasingi seda võtma. Seljavalu kadus mõne päevaga ja tekkis tunne, et see ongi nüüd lahendus. See õnnis tunne kestis ühe pärastlõunani, kui koeraga jalutades lõi mulle südamepiirkonda selline valu, et tõmbusin keset tänavat kägarasse ja mõtlesin, et mis nüüd siis saab?