Kuigi kolmekümnes sünnipäev on tänaseks mul juba põhimõtteliselt ukse taga, siis nagu juba mainisin, on esimesed mälestused valutavast seljast viie aasta tagused ehk olin siis alles 25aastane. Ilmselt hakkas see valu aga juba palju varem endast märku andma, kuid nooruse uljuses oli väga mugav seda eirata, sest ega teda alguses esineski nagu lund Eestimaal — mõnel aastal oli teda palju, mõnel vähe.

Mäletan, et kui seljavalud mind rohkem vaevama hakkasin, võtsin selle korduvalt jutuks oma perearstiga. Kord saatis ta mu samas majas tegutseva füsioterapeudi juurde, kes mind hetke vaatas ja seejärel mõned harjutused välja pakkus. “Noh, et äkki aitab…” Mõned päevad ma neid harjutusi tegin, aga füsioterapeudi jutt polnud kuigi veenev ja nii lõingi üsna pea käega.

Valuvaigistid pole lahendus

Mõned kuud hiljem, kui perearstiga sellest uuesti rääkisin, kirjutas ta mulle telefoniteel välja valuvaigisti nimega Arcoxia ja kuna olen alati arste usaldanud, siis hakkasingi seda võtma. Seljavalu kadus mõne päevaga ja tekkis tunne, et see ongi nüüd lahendus. See õnnis tunne kestis ühe pärastlõunani, kui koeraga jalutades lõi mulle südamepiirkonda selline valu, et tõmbusin keset tänavat kägarasse ja mõtlesin, et mis nüüd siis saab?