Katrin (47) ja Leino (47) olid koos olnud neliteist aastat, kui Leinol tekkis kõrvalsuhe. Kui see välja tuli, koges Katrin meeletult negatiivseid emotsioone: pettumus, meeleheide, hirm, mure, kurbus, üksindus. Raskeks tegi olukorra see, et asi vindus poolteist aastat, sest Leino ei suutnud otsustada, kumma naisega ta elada tahab. “Loomulikult lootsin, et äkki valib ta minu, ja samal ajal ahastasin oma olukorra pärast. See on täitsa õige ütlus, et pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Armukese nõudmisel lahutas Leino minust kolm aastat pärast kogu jama algust. Alles siis, kui mees lõpuks selgelt ära läks, sain paranema hakata.”

Leino abiellus oma armsa­maga, aga kokku nad ei jäänud. “Abieluvaralepingu tegime minu soovil enne lahutust ja au­mehena tasus ta majalaenu ja kommunaal­makseid terve oma eemaloleku aja. Kui ta uus elu umbes kahe aasta pärast purunes, palus ta luba ajutiselt meile tulla, kuniks jalad alla saab. Mehel väga sõpru pole, nii et kuidagi sattusin mina selleks, kelle õlal nutta, et elu uue armastusega on lörri läinud. Pidasin oluliseks, et ta saaks end tühjaks rääkida, aga kuulsin asju, mida üks eks­nainemuidugi kuulma ei peaks. Üsna sujuvalt loksus ta meie ellu tagasi, nii et koos jätkamine oli pigem protsess kui kindel otsus.”