Tihti seostatakse buliimiat vaid oksendamisega, aga tegelikult on ohumärke, mida tuleks jälgida, veel teisigi

Märtsikuu Anne & Stiilis räägib oma loo aastaid buliimiaga võidelnud 23aastane Getter. Aga mis üldse on buliimia? Seda aitab selgitada psühhiaatria eriala arst-resident Madli Maatee.

Bulimia nervosa on söömishäire, millele on iseloomulik mõtete ülekaalukas hõivatus toidu ja kaalu teemadega ning vastupandamatu söömis­himu, mis tekib tihti pika nälgimise tagajärjel ja eskaleerub liigsöömishoona.

Tihti seostatakse buliimiat vaid oksendamisega, kuid tegelikult on kompensatoorseid mehhanisme, millega üritatakse toidu “paksuks tegevale” toimele vastu tegutseda, mitmeid: levinud on lahtistid, söögiisu pärssivad ravimid, kilpnäärmepreparaadid, diureetikumid, diabeedihaigetel insuliinravist loobumine, aga ka näiteks kompulsiivne treenimine.

Buliimiat üritatakse võimalikult kaua varjata, mistõttu abi enamasti hilineb. Kui anorexia nervosa korral tunnevad mõnikord patsiendid suisa uhkust oma saavutuste üle, siis buliimiahaiged pigem häbenevad haigust. Samuti võib abi otsimine viibida seepärast, et buliimia korral on inimene tavaliselt normaalkaalus, mistõttu ekslikult arva­takse, et tegemist ei ole tõsise söömishäirega. Kuid selline patsient vajab spetsialisti abi ning mida kiiremini, seda parem.

Arsti vastuvõtule jõuavad buliimiahaiged enamasti murega liigsöömis­hoogude pärast, sooviga neist vabaneda. Liigsöömishoog on tegelikult keha loomulik reakt­sioon energiadefitsiidile ning pole iseenesest ohtlik. Liigsöömist ei saa ravida muul moel kui regulaarse normaalse toitumise taastamisega ja kompensatoorsetest mehhanismidest loobumisega.

Levinumad buliimia tagajärjed on hammaste emaili hävimine, mao ja söögitoru põletik, seede­trakti ärritusnähud, nihked elektrolüütide tasakaalus. Raskematel juhtudel võib pidev oksendamine ja lahtistite tarvitamine viia tõsiste tervise­hädadeni, nagu näiteks krambihood, südamerütmihäired ning maoruptuur.

Söömishäire ravi eeldab pikaajalist meeskonnatööd mitmete osapoolte — patsiendi, raviarsti, õdede, tugisüsteemi ja võimaluse korral ka terapeudi vahel. Üksi selle haigusega enamasti toime ei tule.

Loe ka Getteri lugu SIIT.