Mäletan oma siseheitlusi, kus püüdsin selgust saada, mis on see, mida ma tegelikult tahan. Kas tahan minna ja mind hoiab tagasi hirm? Mis mulje see kolleegidele jätab kui 2 nädalat järjest Luxoris käin? Või ma tegelikult ei taha minna ja kas sellisel juhul on see hirm kohtumise ees Ahmediga, kuna kätkeb endas mugavustsoonist väljumist? Või seisneb tahtmatus hoopis selles, et ma arvan, et sellest niikuinii ei tule midagi välja. Jaa, just nii keeruliselt ma seda analüüsisin.

“Sa vallutasid mu südame! Sa oled nüüd mu südame teejuht, mu elu teejuht!” helisesid mul aga kõrvus Ahmedi sõnad.

Nüüd tagasivaates taipan, et sageli hakkame oma südamesoove just nende täitumise hakul oma varjatud hirmudega ise saboteerima, jutustades endale lugusid, miks teekond soovituni on käänuline, mõistmata, et sageli oleme kivid ise sinna vedanud.

Sisemine dilemma

Oli käes teisipäeva ennelõuna, päev enne Luxori lendu, kuid mina olin ikka veel siseheitlustes.